kõne Lennart Meri konverentsil
Kui mõtlen meie vaba maailma ähvardavatele julgeolekuprobleemidele ja sellele, mida tulevik nõuab, tuleb mulle esimesena pähe üks sõna – kohanemine.
Ehk kõneleb minus arengubioloog. Looduses on kohanemine taimede ja liikide ellujäämise nurgakivi. Taimed loovad ohukeskkonnas muutustega kohanemiseks oma kaitsemehhanisme – näiteks kasvatavad okkad või hakkavad eritama kemikaale. Liigid teevad seda nii eraldi kui ka kollektiivselt. Terved ökosüsteemid kohanevad. Näiteks puud, mis moodustavad metsa, on omavahel tihedalt seotud juurte kaudu, mille abil nad jagavad teavet ja toitaineid, aidates nii üksteisel kui ka metsal tervikuna ellu jääda. Üksik puu ei saa suure tuulega kõrgeks kasvada, kuid mets küll.
Mis on meie läänemaailm, kui mitte mets, omavahel seotud üksuste kogum, ökosüsteem? Ökosüsteem, mis püüab ikka veel toime tulla ajastu muutumisega. Selle muutuse sundis meile peale Putini jõhker rünnak suveräänse Ukraina riigi vastu. See oli ka järjekordne ja seni kõige jultunum rünnak Atlandi-ülese julgeolekukorra vastu, mis on kehtinud alates teise maailmasõja lõpust.
Kuna oleme Venemaa agressioonide suhtes naaberriikides juba liiga kaua olnud uinuvas olekus, on praegune sõda muutunud meie jaoks ka proovikiviks. Autoritaarsed režiimid üle kogu maailma analüüsivad demokraatliku maailma tegelikku tugevust või nõrkust. Ning maailma autokraatide julgemaid rünnakuid me tõepoolest juba näeme.
Muutused on paraku toimumas ja meie vaba maailm peab kohanema. Igasugune kohanemine eeldab meilt muutumist. Esmajoones tuleb muuta harjumuspärast mõtteviisi.
Mul on hea meel näha, et oleme jõudnud selles vallas päris kaugele. Kuigi kõik lääneriigid ei ole veel oma Zeitenwende’t (pöördepunkt saksa k – toim) läbi teinud, mõistavad paljud, et tagasipöördumine 2022. aasta eelsesse maailma pole võimalik.
Oleme suutnud murda omaenda tabud seoses relvatarnetega Ukrainasse ja loodetavasti jätkame nende murdmisega ka edaspidi, kuni piirangud on täiesti kaotatud. Oleme samm-sammult hülgamas oma ebaõnnestunud vaoshoitusega heidutamise strateegiat. Iga Venemaa Ukrainas algatatud sõja päev veenab meid, et meie hirm eskaleerumise ees paradoksaalselt soodustab seda.
Kõige suurem ärkamine on toimunud ennekõike Euroopas. Kaitsekulutuste suurendamist peetakse nüüd poliitiliselt vastuvõetavaks ja isegi vältimatuks. Kõikjal Euroopas räägitakse vajadusest kasvatada kaitsetööstuse tootmismahtu. 100 miljardi euro suuruse kaitsefondi idee, mis võis kolm aastat tagasi tunduda utoopiline, näib nüüd olevat ainuvõimalik. Karmim poliitiline hoiak Venemaa suhtes on juba iseenesest tugev Lääne põhimõttekindluse ja sihiteadlikkuse väljendus.
Üleskutseid ei tohi aga jääda loosungiteks. Pärast vaimset kohanemist on nüüd aeg muuta sõnad tegudeks. On aeg tegutseda – nagu kõlab ka tänavuse Lennart Meri konverentsi üleskutse.
Meie esimene ülesanne on muidugi aidata Ukrainal sõda võita. Püsiv rahu on võimalik ainult siis, kui Ukraina võidab ja Venemaa agressioon surutakse maha. See on iseseisvussõda. Venemaa on Ukrainale peale sundinud ebaõiglase sõja ja keegi ei tohi Ukrainale peale sundida ebaõiglast rahu.
Peame edasi liikuma nii 0,25 protsendi SKP kui ka Tšehhi laskemoona algatusega. Andkem Ukrainale kõik relvad, mida ta vajab, et tabada kõiki vajalikke sihtmärke, isegi kui need asuvad Venemaal. Las meie F-16 hävitajad ja ATACMSi raketid teevad seda, milleks need on loodud.
Kõik uued algatused ja julged ideed on teretulnud. Arutagem kõiki võimalusi, nagu ka mittelahingulist kohalolekut Ukrainas, kui see aitab nendest ülesannetest vabastada Ukraina sõdureid ja võimaldab neil keskenduda oma põhiülesandele ehk Venemaa võitmisele lahinguväljal.
Venemaad saab alistada ka väljaspool lahinguvälja. Näiteks jõustades sanktsioone ja täisleppimatust Venemaaga tehtava äri suhtes. Või leides viisi, kuidas karistada juhte, kes vastutavad selle agressiooni algatamise eest. Loomulikult saab Venemaa lüüasaamine Ukrainas kõige selgemaks siis, kui Ukraina saab astuda Euroopa Liitu ja NATOsse – liitudesse, kus on tema koht.
Peame seda kõike tegema, sest Venemaa lüüasaamine Ukrainas peab olema veenev eelkõige Venemaa juhtidele endile. Vastasel juhul ei suuda me murda Venemaa agressioonitsüklit tema naabrite vastu.
Kahjuks kestab see tsükkel ka praegu, mil Gruusia inimesed võitlevad Thbilisi tänavatel oma õiguste ja vabaduste eest. Õiguste ja vabaduste, mida Venemaa mahhinatsioonid alla üritavad suruda. Venemaa on selle ebastabiilsuse peamine allikas. Peame tegelema selle allikaga. Sellest, kui tugev või nõrk on Venemaa, sõltub otseselt, kuhu suunas kõnealune ja tulevased konfliktid arenevad.
Venemaa suhtes võime loota parimat, kuid peame olema valmis halvimaks. Venemaal on sügavalt juurdunud soov võimutseda ja laieneda. Me ei saa jutuga veenda Venemaad oma ekspansioonipoliitikast loobuma. Sest see on nagu koroonaviirus, mis levib seni, kuni kohtab vastuseisu.
Et Venemaad ohjeldada ja heidutada ning ennast edukalt kaitsta, on vajalik tugeva kaitsevalmiduse loomine. Ainult tõeline jõud on meie vastaste jaoks veenev heidutus. Me peame kohandama oma kaitsevalmidust, nii individuaalselt kui ka koos liitlastega. Seda tuleb teha kiiresti, sest erinevalt taimedest ei ole meil okaste kasvatamiseks miljoneid aastaid aega. Me vajame kohandatud kaitset juba praegu.
Nagu olen varem öelnud – meie tugevus on tee rahu poole, samas kui meie nõrkus sünnitab rohkem sõdu.
NATO kollektiivkaitseplaanid ja Euroopa kaitsestrateegia on siin hea lähtepunkt. Nüüd on aeg lisada luule liha. Nüüd on vaja luua nende plaanide ellu rakendamiseks vajalik lahinguvõime ja jõud, varud ja laskemoon, samuti logistika ja juhtimissüsteemid. Euroopa Liit saab siin potentsiaalselt palju toetada, aidates suurendada Euroopa kaitsetööstuse suutlikkust ja seeläbi ka oma liikmete kaitsevalmidust.
Kõik eelnev omakorda eeldab muidugi kestvamat ja ulatuslikumat rahalist panust. Tõenäoliselt vajame isegi suuremat panust kui kokkulepitud miinimum ehk kaks protsenti SKPst. Näiteks Eestis arutatakse tõsiselt kulutuste suurendamist viie protsendini SKPst.
Ja loomulikult peab Euroopa kandma oma õiglast koormat. Praegu on Euroopa Liidu riikide osakaal NATO kaitsekulutustest vaid 25 protsenti. Nende rahastamise ja võimearenduste eesmärkide saavutamiseks pakub Eesti NATO Washingtoni tippkohtumiseks välja omapoolse initsiatiivi.
Kohanemisvajadus puudutab ka rahvusvahelist üldsust tervikuna. ÜRO peab kohanema. ÜRO julgeolekunõukogu suutmatus kaitsta ÜRO põhikirja sõna ja mõtet on ilmselge. Vetoõigusega Venemaa on oma rünnakuga rikkunud juba ÜRO põhikirja preambuli esimest lauset.
Julgeolekunõukogu vetopraktika muutmine võib tunduda võimatu, kuid see pole nii. Eriti kui üks lahendustest on isegi selgelt kirjas ÜRO põhikirja artiklis 27. Praegu on just kõige õigem aeg ÜROd ja julgeolekunõukogu reformida.
Kokkuvõtteks tulen tagasi varasema analoogia juurde metsast ja juurtest. Vaba maailma riikide jaoks on meid ühendavad juured meie väärtused: inimõigused ja vabadused, võrdsed õigused seaduse ees ja rahvaste enesemääramisõigus. Koondugem nende väärtuste ümber, et end kaitsta ja tugevdada oma liite. Sest meie väärtused on just need juured, mida autoritaarsel metsal ei ole.
