Oligi kätte jõudnud meie viimane Shetlandi-päev – õhtul pidi laev viima meid Orkneyle. Hotellis kõhud täis söönud ja asjad kokku pakkinud, võtsime suuna tagasi Lerwicki poole. Et auto tagastamise tähtajani oli veel mõni tund aega, põikasime Burra saarele, kuhu reisi teisel päeval Scallowayst sõita olime plaaninud. Toona liikusime liinibussidega, mis tähendas, et tegime peatuse hoopis poolel teel Hamnavoes. Kui tol korral sadas vihma, siis nüüd säras helesinises taevas päike, mis muutis teekonna veelgi kaunimaks.
Burra on tegelikult poolsaare moodi saar, mida ühendab peasaarega kaks silda. Tee kulges läbi külade, kus erinevalt Põhja-Shetlandi küladest paiknesid majad tihedalt koos. Päris tee lõpus ootas meid armas vana valgeks võõbatud maja, kuhu oli sisse seatud pärimuskeskus, ja veidi maad edasi kitsas valge liivaga maariba Minn Beach ehk Minni rand, mis ühendas Burrat päris tipu Kettla Nessiga. Shetlandi rannad on tõeliselt kutsuvad, kuid enamasti inimtühjad – ujujaid-päevitajaid sealt ei leia, vahel võib kohata vaid üksikuid jalutajaid. Minn Beach asus imeilusate kaljudega ümbritsetud lahesopi ääres – tõeliselt maaliline vaatepilt.
Lerwikisse jõudnud, jätsime seljakotid sadamasse hoiule, andsime auto ära ja Sirts sai meie esimesest majutuskohast kätte sinna reisi algul unustatud kosmeetikakoti. Nüüd lõhnastas ta end keset tänavat, endal nägu rõõmust säramas.
Viimased tunnid Shetlandil veetsimegi Lerwickis, mis valmistus õhtul sadamasse jõudva Tall Ship Race’i vastuvõtuks. Rannapromenaadil olid üles sätitud valged telgid ning esimesed laevadki sadamasse saabunud. Nende seas püüdis pilku Indoneesia lipu all purjetav kolmemastiline Bima Suci, mis oma pikkuse tõttu (üle 90 meetri) päris promenaadi äärde ei mahtunud.
