Silt: seitsme maa ja mere taga

Reisi lõpp lähenes ja pärast hommikupoolikut Stromnessis vinnasime pärastlõunal külalistemajja jäetud kotid taas selga ning istusime viimast korda Kirkwalli suunduvasse bussi. Kirkwallis olnuks meil umbes viis-kuus tundi aega, et linnale viimane pilk heita ja siis juba Orkneyga hüvasti jätta. Ega meil Kirkwallis aja veetmiseks suuri plaane olnud, piirangud seadsid ka seljakotid, mida polnud mõneks tunniks kuhugi jätta. Internetist pagasi hoiustamise kohta infot otsides leidsime küll uudise, et mingi ühing oli kokkuleppel linna ühe hotelliga sellist teenust pakkunud, kuid turismiinfopunktist selle kohta pärides selgus, et enam sellist võimalust pole. Pagasiruumi polnud ka bussijaamas ja sadam, kust õhtul laevale pidime minema, asus kesklinnast nii kaugel, et sinna lihtsalt kottide jätmiseks vantsida ei viitsinud.

[gallery ids="434416,434417,434418,434419,434420,434421,434422,434423,434425,434426,434427,434428,434429,434440,434430,434432,434433,434434,434435,434436,434437,434438,434439"] Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud meie viimane päev Orkneyl – juba hilisõhtul pidime astuma Kirkwallis taas Aberdeeni sõitvale laevale ja järgmisel õhtul lendama tagasi koju. Viimase Orkney-päeva esimese poole veetsime Stromnessis, kus olime küll mitu ööd ööbinud, aga linna ennast polnud õieti vaadata jõudnudki. Pärast hommikusööki pakkisime taas seljakotid ja külalistemaja perenaine Doris lubas lahkelt, et võime jätta need külalistemajja nii kauaks, kui vaja.

[gallery ids="433439,433438,433437,433436,433435,433434,433433,433432,433431,433428,433427,433426,433425,433424,433423,433422,433421"] Orkney pealinn Kirkwall on oma nime saanud kiriku järgi, sest vananorrakeelne nimi Kirkjuvagr tähendab laheäärset pühakoda. Ometi pole linn nime saanud uhke Püha Magnuse katedraali järgi, kuigi jõudsalt kasvama hakkas asula just pärast selle rajamist 12. sajandil. Kirkwallile on nime andnud hoopis väiksem ja vanem Püha Olavi kirik, millest praeguseks pole alles enamat kui kirikaia kaarvärav Bridge Streeti lähedal. Asulat on esimest korda mainitud Orkneyinga saagas seoses sellega, et krahv Rögnvald Brusason ehitas sinna 1046. aastal Püha Olavi kiriku. Päris tühjale kohale ta ilmselt seda ehitama ei hakanud, aga see, kui kaua piirkonnas on elatud, pole täpselt teada. Püha Olavi kiriku ümber hakkas tekkima asula, mida nimetati Burgh. Sadakond aastat hiljem, kui ehitati Püha Magnuse katedraali, tekkis ümbruskonda teinegi asula, mis sai nimeks Laverock. Kahe asula vahel valitses rivaliteet ja kuigi ajapikku kasvasid asulad kokku, meenutab rivaalitsemist siiani jõulude ajal ja aastavahetusel mängitav tänavajalgpallimäng Kirkwall Ba’. Mehed ja poisid linnast ja kaugemalt jagatakse kaheks võistkonnaks, „uppideks” ja „doonideks”, ning võisteldakse, kumb võistkond suudab käsitsi valmistatud nahkpalli lükata, lüüa, visata või muul moel toimetada peatänava mõlemas otsas asuvasse väravasse.

[gallery ids="432472,432470,432471,432458,432457,432460,432462,432464,432461,432459,432463,432467,432466,432468,432469"] Reisi lõpp hakkas lähenema. Meie esmane plaan oli jätta Orkney saare pealinna Kirkwalli avastamine viimaseks päevaks, kui pidime õhtul nagunii laevale minema, aga kuna meil ei õnnestunud auto rendiaega päeva võrra pikendada, sõitsime Kirkwalli päev varem. Tagantjärele tuleb tõdeda, et see oli õige otsus, sest nii ei pidanud raskeid seljakotte kogu aeg kaasas tassima. Nimelt selgus järgmisel päeval, et Kirkwallis polegi ühtegi pagasi hoiuruumi, kuhu oma seljakotid jätta oleks saanud.

Orkney peasaare loodetipus asuv Birsay on tegelikult üsna tilluke küla. Olles krahvilossi varemed ja kiriku üle vaadanud, läksime otsima teetuba, mida turismibrošüürides reklaamiti. Teetoa leidsime küll üles, aga õnnetuseks oli see sel päeval kinni. Nii astusime sisse külapoodi, kust õnneks midagi siiski hamba alla saime. Birsay kõige ägedam vaatamisväärsus polnud aga hoopiski krahvilossi varemed või Püha Magnuse kirik, vaid hoopis neist mõnesaja meetri kaugusel asuv rannik oma viltuste tumedate kivipaljanditega. Kuigi olime Shetlandil käinud palju põhjapoolsemates punktides, tekkis just Birsays tunne, nagu oleksime sattunud maailma äärele. Viskasime end päikesesoojale kaldakaljule pikali, nautisime ilusat ilma, Atlandi ookeani lainemüha ja vaadet otse ees avanevale Brough of Birsay saarekesele. Saare maismaapoolses osas eristas silm varemeid ja müüre, mis näitas, et seal on elatud.

[gallery ids="431606,431607,431608,431609,431610,431611,431612,431613,431614,431615,431616,431617,431618"]   Kiviajaga ühele poole saanud, võtsime suuna põhja poole Birsaysse, mis on tuntud eelkõige selle poolest, et seal seisavad kõrvuti Pühale Magnusele pühitsetud kirik ja Orkney krahvilossi varemed. Orkney ja Shetland on alates viikingiajast vähemalt võimu ja valitsemise mõttes kuulunud kokku nagu sukk ja saabas ehk olnud ühe valitseja võimu all. Enamasti kippusid need valitsejad resideeruma Orkneyl, võibolla just sellepärast, et Orkney asub Šotimaale lähemal.

[gallery ids="431193,431192,431191,431190"]   Skara Brae asulakoht ja kiviringid pole ainsad Lääne-Orkney kiviaegsed muistised. Lisaks neile on terve hulk üksikuid püstiseid kivisid ja kalmeid, millest Brodgari lähedal asuvat Maeshowe’i peetakse kõige paremini säilinud kiviaegseks kamberhauaks Orkneyl. Seda me küll oma reisil ei külastanud, sest selleks tulnuks külastuskeskuses aeg broneerida. Pealegi olime juba üksjagu võimsaid kiviaegseid mälestisi näinud ja ma ei tahtnud Sirtsu arheoloogiaga päris ära ka väsitada. Juba Brodgari ja Stennessi kiviringid olid olnud ägedad, kuid nende vahel, Harray ja Stennessi järve vahelisel kitsal neemel asub Ness of Brodgari nimeline paik, mida arheoloogid juba paarkümmend aastat on uurinud. Olid nad meiegi külastuse ajal tööd tegemas, laskmata end häirida külastajate hordidest, kes nende tööd ja paarikümne aasta jooksul maapõuest päevavalgele tulnud konstruktsioone uudistasid. Huvilistele korraldatakse kindlatel päevadel ja kellaaegadel piirkonnas ka ekskursioone. Ma olen Eestis aastaid osalenud arheoloogilistel kaevamistel, aga see, mis Ness of Brodgaris maapõuest leitud, on tõeliselt muljet avaldav – võimsad 5000 aastat vanad kivimüürid, millele meil küll midagi vastu panna pole. Nagu see sageli arheoloogiamälestistega juhtub, avastati ka Ness of Brodgar juhuslikult. 2002. aastal tahtis kohalik talumees neemele põldu rajada, kuid kündmisega tuli välja midagi, mis meenutas pronksiaegse kalme konstruktsiooni. Lähemal uurimisel selgus, et maapind varjas tohutut hoonete kompleksi, mis pärineb aastast 3300 eKr ehk et seda on hakatud rajama varem kui kumbagi lähedal asuvat kiviringi. Tavalise asulakoha jaoks olid need hooned liiga suured ning seinamaalingud, raidkivid ja asukoht kahe kiviringi vahel viitas sellele, et tegemist pidi olema kiviaegse orkneylase jaoks olulise paigaga.

[gallery ids="430289,430290,430283,430284,430286,430287,430288,430281"]   Just tantsivateks hiiglasteks kutsutakse rahvasuus üht Orkney kuulsaimat muistist: Ring of Brodgarit ehk Brodgari kiviringi Stennessi ja Harray järve vahel. Legendi järgi olevat ühel ööl sinna kogunenud hiiglased, kes hakanud viiulimuusika järgi tantsima. Tantsuhoos jäi neil aga tähele panemata päikesetõus ja kui esimesed päikesekiired üle horisondi tõusid, muutusid nad kivideks. Nendeks samadeks, mida turistid nüüd vaatamas käivad.

[gallery ids="429561,429563,429564,429566,429567,429568,429570,429560,429571,429572,429574,429575,429545,429546,429547,429548,429577,429578,429579,429580,429581,429582,429583,429584"] Kolmapäeval otsustasime teha tutvust Orkney saare läänepoolse osaga. Meie külalistemaja omanik Doris pakkus hommikusööki ja teatas muuhulgas, et võib meile oma kanade muna praadida. Muuseas ütles Doris, et järgmisel hommikul peaksime varem hommikust sööma, sest ta peab jõudma Hoy saarele minevale praamile. Nagu perenaine meile selgitas, jagab ta end mitme asja vahel: peab kanu ja mesilasi ning külalistemaja Stromnessis ja Hoyl. Seda viimast pidigi ta koristama tõttama. Hommikusöök söödud, võtsime suuna Yesnabysse, mille kaljust rannajoont peetakse Orkney üheks kaunimaks ja ühtlasi ka kohustuslikuks vaatamisväärsuseks. Turismibrošüürid ei valetanud ja Yesnaby punasest liivakivist kaljud olid imelised – taas oli iga uus vaade uhkem kui eelmine.

[gallery ids="429040,429041,429042"]   Õhtul kella kuue paiku jõudsime Orkney peasaare edelanurgas asuvasse Stromnessi, kus olime broneerinud öömaja Orca külalistemajas. Paari tuhande elanikuga Stromness on Orkney suuruselt teine linn ja juba esmamulje järgi oli tegemist võluva sadamalinnaga. Linn ise on välja venitatud piki maasse tungiva Hamnavoe lahesopi läänekallast. Kaldapealsega paralleelselt vonkleb ligi kolme kilomeetri pikkune peatänav, mis mitu korda nime vahetab. Kui Haapsalus ollakse harjunud, et Posti tänavast saab ühtäkki Karja tänav, siis Stromnessis vahetab tänav, ilmselt selleks, et inimestes rohkem segadust tekitada, nime lausa viis korda. Pika peatänava algusesse jääb sadam, mis – nii nagu Shetlandil nähtud sadamad – jättis toreda värvilise mulje. Stromnessi sadamas seisid sõbralikult koos reisi-, kala- ja lõbusõidulaevad. Sealt väljuvad reisilaevad peavad ühendust Scrabsteriga Šotimaal ning ka Orkney lõunapoolsete Hoy ja Graemsay saarega. Merendus ja kalapüük on Stromnessi linna läbi aegade elus hoidnud. 18.-19. sajandil tegutsesid seal Kanadaga kaubavahetust pidanud Hudson Bay kompanii agendid ja asusid kaubalaod, 19. sajandil peatusid seal šoti vaalapüügilaevad ja 19. sajandi lõpus tabas ka Stromnessi heeringapüügi buum. Stromnessi alguseks loetakse aga 1620. aastat, kui Orkney piiskop andis lahekaldal välja esimesed maavaldused. Üks esimesi asukaid oli sepp Alexander Chalmers, kes seal aastas 24 kana eest maad rentis ja tema nime järgi nimetati paika esialgu Chalmersquoy. Linnake hakkas kasvama 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, kui kõikvõimalike sõdade tõttu, kuhu Suurbritannia segatud oli, muutus läbi Inglise kanali seilamine ohtlikuks ning selle asemel hakati järjest enam kasutama ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney vahelt kulgevat mereteed. Ega seegi ohutu polnud, sest kaubalaevu ohustasid piraadid, kellest üks, John Gow, oli pärit sealtsamast Stromnessist. Gow loost ammutas inspiratsiooni kirjanik Sir Walter Scott oma teose „Piraat” kirjutamisel.