23.7 C
Haapsalu
Esmaspäev, 15. juuli 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Seitsme maa ja mere taga

Silt: seitsme maa ja mere taga

Seitsme maa ja mere taga: kaljude ja jäneste saar

[gallery ids="429561,429563,429564,429566,429567,429568,429570,429560,429571,429572,429574,429575,429545,429546,429547,429548,429577,429578,429579,429580,429581,429582,429583,429584"] Kolmapäeval otsustasime teha tutvust Orkney saare läänepoolse osaga. Meie külalistemaja omanik Doris pakkus hommikusööki ja teatas muuhulgas, et võib meile oma kanade muna praadida. Muuseas ütles Doris, et järgmisel hommikul peaksime varem hommikust sööma, sest ta peab jõudma Hoy saarele minevale praamile. Nagu perenaine meile selgitas, jagab ta end mitme asja vahel: peab kanu ja mesilasi ning külalistemaja Stromnessis ja Hoyl. Seda viimast pidigi ta koristama tõttama. Hommikusöök söödud, võtsime suuna Yesnabysse, mille kaljust rannajoont peetakse Orkney üheks kaunimaks ja ühtlasi ka kohustuslikuks vaatamisväärsuseks. Turismibrošüürid ei valetanud ja Yesnaby punasest liivakivist kaljud olid imelised – taas oli iga uus vaade uhkem kui eelmine.

Seitsme maa ja mere taga: kaupmeeste ja meremeeste linn

[gallery ids="429040,429041,429042"]   Õhtul kella kuue paiku jõudsime Orkney peasaare edelanurgas asuvasse Stromnessi, kus olime broneerinud öömaja Orca külalistemajas. Paari tuhande elanikuga Stromness on Orkney suuruselt teine linn ja juba esmamulje järgi oli tegemist võluva sadamalinnaga. Linn ise on välja venitatud piki maasse tungiva Hamnavoe lahesopi läänekallast. Kaldapealsega paralleelselt vonkleb ligi kolme kilomeetri pikkune peatänav, mis mitu korda nime vahetab. Kui Haapsalus ollakse harjunud, et Posti tänavast saab ühtäkki Karja tänav, siis Stromnessis vahetab tänav, ilmselt selleks, et inimestes rohkem segadust tekitada, nime lausa viis korda. Pika peatänava algusesse jääb sadam, mis – nii nagu Shetlandil nähtud sadamad – jättis toreda värvilise mulje. Stromnessi sadamas seisid sõbralikult koos reisi-, kala- ja lõbusõidulaevad. Sealt väljuvad reisilaevad peavad ühendust Scrabsteriga Šotimaal ning ka Orkney lõunapoolsete Hoy ja Graemsay saarega. Merendus ja kalapüük on Stromnessi linna läbi aegade elus hoidnud. 18.-19. sajandil tegutsesid seal Kanadaga kaubavahetust pidanud Hudson Bay kompanii agendid ja asusid kaubalaod, 19. sajandil peatusid seal šoti vaalapüügilaevad ja 19. sajandi lõpus tabas ka Stromnessi heeringapüügi buum. Stromnessi alguseks loetakse aga 1620. aastat, kui Orkney piiskop andis lahekaldal välja esimesed maavaldused. Üks esimesi asukaid oli sepp Alexander Chalmers, kes seal aastas 24 kana eest maad rentis ja tema nime järgi nimetati paika esialgu Chalmersquoy. Linnake hakkas kasvama 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, kui kõikvõimalike sõdade tõttu, kuhu Suurbritannia segatud oli, muutus läbi Inglise kanali seilamine ohtlikuks ning selle asemel hakati järjest enam kasutama ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney vahelt kulgevat mereteed. Ega seegi ohutu polnud, sest kaubalaevu ohustasid piraadid, kellest üks, John Gow, oli pärit sealtsamast Stromnessist. Gow loost ammutas inspiratsiooni kirjanik Sir Walter Scott oma teose „Piraat” kirjutamisel.

Seitsme mäe ja mere taga: ümar kirik ja verised lood

[gallery ids="428514,428515,428513,428512,428516,428508,428511,428510"]   Teel Stromnessi põikasime sisse Orphiri, kus pidid asuma ümara kiriku jäänused. Orkney kirikute kohta tuleb öelda, et enamasti olid need veidi vanemad ja huvitavamad kui Shetlandil nähtud pühakojad. Orphiri kirik on oma kuju poolest sealkandis aga väga haruldane, sest see on ainus mingilgi määral säilinud ümar kirik Šotimaal. Arvatakse, et selle rajamisel on eeskujuks olnud Jeruusalemmas asunud Püha Haua kirik. Meie kergeks pettumuseks polnud Orphiri kirikust säilinud küll enamat kui veidi idaseina koos sellest välja ulatuva kaare ehk apsiidiga, kuid kiriku algne ümar kuju on maapinnal markeeritud.

Seitsme maa ja mere taga: printsess andis nime

[gallery ids="428109,428111,428124,428126,428110,428123,428108"]   Tillukeselt Orkney Lamb Holmilt, kuhu peale Itaalia kabeli muud palju ei mahtunudki, viis järgmist Churchilli tõket pidi kulgev maantee järgmisele laiule Glimps Holmile ja sealt juba ilusate randade poolsest tuntud Burray saarele. Omal ajal on üsna väike Burray olnud suur heeringapüügikeskus, kuid ammu enam mitte. Heeringapüügile tõmbas seal kriipsu peale just nendesamade Curchilli tõkete ehitamine, sest tõkked panid kinni saartevahelise otsetee – sealt, kust ei pääse läbi vaenlase all- või pealveelaevad, ei pääse läbi ka heeringapüügialused. Praegu teatakse Burrayd eelkõige seal asuva Orkney fossiilid- ja pärandikeskuse järgi. Saartereas kõige viimane ja eelnevatest suurem on South Ronaldsay, mille tipust Burwickist on Šotimaa põhjatippu Duncansby Headi linnulennult vaid kümmekond kilomeetrit.

Seitsme maa ja mere taga: esmamulje

[gallery ids="426396,426397,426398"]   Kui laev kl 23 Orkney pealinna Kirkwalli sadamasse jõudis, oli väljas juba pime ja tuli ka vihma. Meie vaim oli valmis paari kilomeetri pikkuseks matkaks broneeritud ööbimiskohta, kuid oma rõõmuks märkasime sadamahoone ees liinibussi, millega hoidsime üksjagu jalavaeva kokku. Kirkwalli sadam asub kesklinnast päris kaugel ja hiljem selgus, et bussiühendus sellega ongi ainult paar korda päevas – siis, kui mõni laev sisse tuleb. Bussiga saime kesklinnale lähemale, aga omajagu jäi siiski ka kõndida. Teel köitis meie tähelepanu lahesopp, mille üks osa oli sillaga eraldatud ja mis meenutas tiiki või väikest järve – nagu meilgi Väike viik. Veekogus polnudki midagi erilist, pigem tundus kummaline üle selle kulgev rada.

Seitsme maa ja mere taga: šotipärased saared

[caption id="attachment_425929" align="alignnone" width="1904"] Orkney saartest esimesena ilmus silmapiirile väike Auskerry oma tuletorniga. Foto Kaire Reiljan[/caption] Paar tundi pärast seda, kui Shetlandi kaugeim saar Fair laeva vasakus pardas silmapiiri taha kadus, hakkasid laeva paremast pardast paistma Orkney esimesed saared. Ilmselt oli see, mida esimesena nägime, Stronsay saare külje all asuv Auskerry, kus peale tuletorni muud olevat ei paistnudki. Igal juhul oli esmamulje, et Orkney on Shetlandist lamedam. Kohapeal selgus, et üldiselt nii ongi, kuid samas ei puudu Orkneylgi võimsad ja kaljused rannikud ning Orkney kõrgeim koht Ward Hill Hoy saarel on 30 meetrit kõrgem kui Shetlandi kõrgeim punkt.

Seitsme maa ja mere taga: hüvasti, Shetland!

[gallery ids="425458,425459,425460,425461"]   Oligi kätte jõudnud meie viimane Shetlandi-päev – õhtul pidi laev viima meid Orkneyle. Hotellis kõhud täis söönud ja asjad kokku pakkinud, võtsime suuna tagasi Lerwicki poole. Et auto tagastamise tähtajani oli veel mõni tund aega, põikasime Burra saarele, kuhu reisi teisel päeval Scallowayst sõita olime plaaninud. Toona liikusime liinibussidega, mis tähendas, et tegime peatuse hoopis poolel teel Hamnavoes. Kui tol korral sadas vihma, siis nüüd säras helesinises taevas päike, mis muutis teekonna veelgi kaunimaks. Burra on tegelikult poolsaare moodi saar, mida ühendab peasaarega kaks silda. Tee kulges läbi külade, kus erinevalt Põhja-Shetlandi küladest paiknesid majad tihedalt koos. Päris tee lõpus ootas meid armas vana valgeks võõbatud maja, kuhu oli sisse seatud pärimuskeskus, ja veidi maad edasi kitsas valge liivaga maariba Minn Beach ehk Minni rand, mis ühendas Burrat päris tipu Kettla Nessiga. Shetlandi rannad on tõeliselt kutsuvad, kuid enamasti inimtühjad – ujujaid-päevitajaid sealt ei leia, vahel võib kohata vaid üksikuid jalutajaid. Minn Beach asus imeilusate kaljudega ümbritsetud lahesopi ääres – tõeliselt maaliline vaatepilt. Lerwikisse jõudnud, jätsime seljakotid sadamasse hoiule, andsime auto ära ja Sirts sai meie esimesest majutuskohast kätte sinna reisi algul unustatud kosmeetikakoti. Nüüd lõhnastas ta end keset tänavat, endal nägu rõõmust säramas. Viimased tunnid Shetlandil veetsimegi Lerwickis, mis valmistus õhtul sadamasse jõudva Tall Ship Race’i vastuvõtuks. Rannapromenaadil olid üles sätitud valged telgid ning esimesed laevadki sadamasse saabunud. Nende seas püüdis pilku Indoneesia lipu all purjetav kolmemastiline Bima Suci, mis oma pikkuse tõttu (üle 90 meetri) päris promenaadi äärde ei mahtunud.