Ulvi Tasane: tervishoiu rahastamisest ja õdede nappusest vaatega tulevikku

Eesti tervishoiusüsteem seisab silmitsi mitmete probleemidega, üks olulisemaid on seotud valdkonna rahastamisega.

Järjest sagedamini kõlab häirekell, et 2025. aastast ootab tervishoidu rahapuudus, mis võib vähendada arstiabi kättesaadavust ja suurendada personalinappust. See tõstatab olulise küsimuse: kas oleme valmis tervishoiu väiksemas mahus osutamiseks või otsime lahendusi, mis võimaldavad säilitada kvaliteetse õendusabi kättesaadavust?

Tervishoiu rahastamine põhineb peamiselt solidaarsuse põhimõttel kogutaval kohustuslikul sotsiaalmaksul ja kahjuks on Eesti tervishoiukulud suhtena sisemajanduse koguprodukti teiste Euroopa riikidega võrreldes märkimisväärselt madalamad. See on otseselt seotud poliitiliste otsustega, sest tervishoiuvaldkonna rahastus sõltub peamiselt tööhõivemaksudest, mis seab piisava tulubaasi tagamise tulevikus küsimärgi all. Tööealise elanikkonna kahanemine vähendab ravikindlustuse tulusid, samas kui rahvastiku vananemine ja nõudluse muutus suurendavad kulusid. Kaaluda võiks pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks rahastamise põhimõtete muutmist ja hädavajalikku lisarahastust.

Vaja on seostada lisarahasüsteem konkreetsete väljunditega, mis parandaksid teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust. Samal ajal peab kaaluma süsteemi põhimõttelisi muudatusi, et tagada rahastamise jätkusuutlikkus ja süsteemi terviklik toimimine. Rahapuudus tervishoius avaldab otseselt mõju teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele. Millele pöörame tähelepanu – kas kvaliteetsele ja kättesaadavale arstiabile või keskendume vaid numbritele ja kvantiteedile? Küsitlusuuringud näitavad, et Eesti elanikele on osad tervishoiuteenused ravikindlustusest sõltumata kättesaamatud, seda nii kõrge hinna, pika ravijärjekorra kui ka kauguse tõttu. Kuigi Euroopa Liidus mõjutab see keskmiselt 2–3 protsenti elanikkonnast, on Eestis see näitaja kõnekas 8 protsenti.

TAI kirjutab „Rahvastiku tervise aastaraamatus 2023“, et aastal 2020 küündisid Euroopa Liidu riikides tervishoiule tehtavad kulutused keskmiselt 10,9 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), samas kui Eestis oli see näitaja tagasihoidlik 7,8 protsenti. Kõige murettekitavam on aga Eesti elanike kõrge omaosalus tervishoiukuludes, mis ulatus 2020. aastal 21,9 protsendini, ületades tuntavalt Euroopa Liidu keskmisest (14,4%). Ka maailma terviseorganisatsioon (WHO) soovitab hinnata omaosaluspoliitika toimivust, kui inimeste omaosalus ületab 15 protsenti, et tagada terviseteenuste kättesaadavus ilma suure rahalise koormuseta.

Uuel aastal tuleb otsa vaadata ka töökeskkonna ja personalipuuduse küsimusele. Töökeskkond mõjutab otseselt töötajate heaolu ja teenuste kvaliteeti. Tervishoiutöötajate puudus on laiem probleem, mille lahendamiseks tuleb toetada praktikabaaside loomist. Tervishoiutöötajate nappus ja ülekoormus mõjutavad teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, eriti õdede ja teiste spetsialistide puhul.

Oluline on kujundada töökeskkond, mis toetab nii tervishoiutöötajate füüsilist kui ka vaimset tervist. Kuigi õendusõppesse vastuvõtt on suurenenud, kajastub selle mõju alles aastate pärast. Eestis on vähe õdesid, kes on hariduse omandanud väljaspool riiki – 0,2 protsenti võrreldes OECD riikide keskmise 6,1 protsendiga. Tervishoiutöötajate värbamisse ja nende töötingimuste parandamisse tuleks suunata enam vahendeid, motiveerimaks neid tööl püsima.

Investeerimine tervishoidu on vajalik ühiskonna heaolu tagamiseks, kuid see nõuab tulevikku suunatud lähenemist ja poliitilisi otsuseid. Tervishoiutöötajad on riigi suurim väärtus ja nende heaolu tagamine peaks olema prioriteet, mis kajastub nii rahastamises kui ka töökeskkonna tingimustes. Kutseliit seisab jätkuvalt tervishoiutöötajate heaolu eest ning ootab riiklikul tasandil süsteemseid lahendusi ja poliitilisi otsuseid, mis toetaksid tervisevaldkonna arengut Eestis.

Tervishoiupoliitika peaks keskenduma ka ebavõrdsuse vähendamisele, et vältida olukorda, kus suurema sissetulekuga elanikele on juurdepääs terviseteenustele parem kui vähekindlustatutele. Personaalmeditsiini edendamine, mis hõlmab geneetilise info kättesaadavust ja täpsemat raviotsust, on samuti tervishoiusüsteemi arengus oluline samm edasi.