Iga sügise lahutamatuks osaks on arutelud järgmise aasta riigieelarve üle, kus enamasti annavad tooni meeldivad uudised. Kes ennast vähegi maailmas ja Eestis toimuvaga kursis hoiab, teab, et tänavu on seis päris hull ja et riigi rahanduslik olukord jääb aastateks keeruliseks. Eelarve suure puudujäägi põhjuseks on järjestikused kriisid, majanduslangus ja kõrgustesse roninud laenuintressid. Aga mitte ainult. Raskuste sügavamaks põhjuseks on tõsiasi, et oleme juba mõnda aega elanud üle jõu ning kogutud maksurahast ei piisa, et pakkuda senisel tasemel hüvesid ja avalikke teenuseid.
et nii on eelarve helgem pool keeratud ainult teatud ringkonna poole! Tegelikkuses on rahva poole keeratud ainult tume pool!
et ei jätku tõesti järjest suureneva ametkonna ja valitsuse hüvedeks ning ülalpidamiseks!Aga miks ei ole see teemaks valitsuses?! Järjest enam sirutatakse käsi tootjate ja töötate taskutesse, et säilitada oma privileege ja kinni maksta arutuid otsuseid!
Riigil on raha nagu ratsahobusel sedasamust. Kahjuks kulutatakse raha ebaolulistele ja arusaamatutele asjadele, sest 17 miljardi juures on ca miljard suhteliselt lihtne riigi kulusid kokku hoida – mainekujundused, kolmanda sektori rahastamine, arusaamatud muud kulud jne. Enne kiremist võiksid sotsid alustada kulude kokkuhoidu, et ei peaks tõstma maksukoormust, millega vähendatakse ühiskonna heaolu. Kriisi kulusid ei peaks kandma ainult inimesed ja erasektor, pigem peab eeskujuks olema riik ise. Sotsid kui puudlid valitsuses, kurb.
Algatuseks võiks riigi kulud kriitiliselt üle vaadata, mitte limonaadile maksu juurde kruvida. Igasugu külvivolinikud ei ole tasemel teenus ega avalik hüve.
põhjuseks ka riigikokutajate pidevad kruiisid, hüvitised ja kohtumised tundmatutega