Mihkel Nestor: meeste ja naiste võrdsed võimalused huvitavad ka majandusteadlasi

Meeste ja naiste võrdsed võimalused tööturul on saanud niivõrd oluliseks teemaks, et selle valdkonna uurimist tunnustati tänavu Nobeli majanduspreemiaga. Kuigi Eestis on naiste roll tööturul Euroopa riikidest suurim, siis paraku on selle teiseks küljeks endiselt suur erinevus meeste ja naiste palkade vahel.

Naiste rolli uurimine tööturul teenis välja selleaastase Nobeli preemia

Lõppeval nädalal kuulutati välja tänavune Nobeli preemia võitja majandusteaduse alal, mille pälvis Harvardi ülikooli professor Claudia Goldin. Mõneti ehk üllatavaks on peetud uurimisvaldkonda, mida sel korral auhinna vääriliseks peeti – meeste ja naiste vahelised erinevused tööturul ja sooline palgalõhe. Mitte, et teema poleks aktuaalne või oluline, kuid majandusteaduse peamiste uurimissuundade hulka see kindlasti ei kuulu. Meeste ja naiste vahelisest võrdsusest tööturul räägib omakorda midagi juba tõik, et seekordse võitja näol oli tegemist alles kolmanda naisega, kes Nobeli majanduspreemia pälvis.

Ilmselt peeti Goldini tööd auhinna vääriliseks selle mastaapsuse ja pika ajaloolise vaate tõttu. Nimelt on ta oma uurimistöös vaatluse alla võtnud mitte ainult hetkesituatsiooni, vaid naiste olukorra tööturul viimase paarisaja aasta vaates, alustades naiste rollist põllumajanduslikul ajajärgul, tööstusrevolutsiooni ajal kuni kaasaegse kontoripõhise majandusmudelini välja. Taolist mahukat ja ennastsalgavat tööd ajalooliste allikatega on Nobeli komitee hinnanud ka varem, premeerides auhinnaga näiteks Prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty uurimusi majandusliku ebavõrdsuse teemadel.

Laste eest hoolitsemine pärsib naiste karjääri

Oma töös leidis Goldin, et naiste tööhõivet on ajalooliselt alahinnatud. Talumajapidamises võis peremeheks olla küll meesterahvas, ent tegelikult töötas talu heaks ka naine. Üllatavalt selgub tema uurimistööst, et naiste tööhõive pole suurenenud lineaarselt läbi aja, vaid käitunud pigem U-kujuliselt. Kui põllumajandusel põhinevas majandussüsteemis 18. sajandil oli palgalises tööhõives umbes 60% naistest, siis tööstuse arenedes hakkas see järgneval aastasajal oluliselt kahanema. Põhjuseks asjaolu, et koduseid toimetusi polnud enam võimalik palgatööga ühildada, sest töökoht asus nüüd kaugel vabrikus. Uuesti hakkas naiste tööhõive kasvama alles koos 20. sajandi ühiskondlike muutustega, kus töö kolimine kontoritesse ja rasestumisvastased vahendid naiste karjäärivõimalusi parandama asusid. Hõive kasvule vaatamata, hakkas suurenema aga palgalõhe, sest tükitöö asendumine kindla kuupalga eeldas pikki tööpäevi, mis ema rolliga hästi ei klappinud.

Goldini uuringute ehk olulisim tähelepanek kaasaaja osas ongi soolise palgalõhe seos ennekõike laste eest hoolitsemisega. Kui pärast laste sündi soovitakse tööturule naasmisega veidi oodata, pärsib see oluliselt naiste edasist karjääri ja teenitavat palka. Palgaerinevusi selgitavad ka haridusvalikud, mis määravad ära, millises ametis naised üldse saavad töötada, ent ajas on nende roll vähenenud. Omaette fenomenina toob Goldin välja nö „ahned töökohad“ nagu advokaadi või finantsnõustaja ameti, kus tööalase edu garanteerivad pikad tööpäevad, mis paraku ei käi hästi kokku laste eest hoolitsemisega.

Eesti paistab silma naiste kõrge hõive, ent ka madala palga poolest

Meeste-naiste erinevad võimalused tööturul, sh palgas, on terav teema ka siinmail. 2021. aastal oli sooline palgalõhe võrdsete töötundide korral Eestis 15%, töökoormust arvesse võtmata lausa 20%, mis oli Euroopa Liidu riikide suurim. Tõsi, 10 aastat tagasi küündis erinevus isegi 30%ni. Teisalt paistab Eesti EL riikide seas silma naiste kõrgeima tööhõive poolest, mis mullu küündis enam kui 80%ni. Kui välja jätta Põhjala riigid, siis valitsebki naiste tööhõive ja palgalõhe vahel veider korrelatsioon: mida kõrgem hõive, seda suurem palgalõhe. Ennekõike väljendab see ilmselt seda, et madalapalgaliste ametikohtade asemel valitavad paljudes riikides naised hoopis koduperenaise rolli.

Mõistagi on soolise palgalõhe uurimisega tegeletud ka Eestis. Üks viimastest suurematest ettevõtmistest selles vallas oli Tallinna Ülikooli projekt „Sooline palgalõhe Eestis: kujunemise tagamaad ja vähendamise võimalused“. Analüüsi käigus suudeti „selgitada“, s.t. erinevate tausttunnuste, nagu amet, tegevusala jms, abil põhjendus leida umbes 40% palgalõhest. Järgi jäänud 60% väljendab aga tegureid, mida on mõõta raske, nagu näiteks inimeste tööturualased uskumused ja hoiakud. Meeste ja naiste erinevatest hoiakutest rääkis juba ainuüksi tööotsijate palgasoovide analüüs, mis  näitas palgalõhet juba palgaootustes: mehed küsisid tööle kandideerides keskmiselt 22% kõrgemat palka. Goldini uurimusega sobitud hästi kokku fakt, et Eestis teenivad lastega naised ligi 25% vähem kui lasteta naised. Seejuures oli emade keskmine töine tulu ka 7 aastat pärast lapse sündi keskmiselt kolmandiku võrra väiksem kui enne lapse sündi. Sellega sarnases Eesti liberaalsete tööturgudega riikidega nagu Suurbritannia või USA, samas kui Põhjamaades on palgaerinevus oluliselt väiksem. Sel nn „emaduslõivul“ on omakorda tugev seos lapsehoiuteenuste kättesaadavuse ja vanemahüvitise tingimustega. Mida heldem on vanemahüvitis, seda kauem veedavad emad tööturul eemal, mis nende hilisemaid sissetulekuid vähendab.

Võrdne palk või võrdsed võimalused?

Tallinna Ülikooli uuring toob poliitikasoovitustena välja ennekõike vajadust ühiskonda palgalõhe teemal rohkem harida, ent nimetab meetmetena ka palkade avalikustamist ja laiapõhjaliste palgakokkulepete soodustavat rolli erinevuse vähendamisel. Ühiskondlik arutelu sel teemal on kindlasti oluline. Ent on oluline säilitada diskussioonis avatud meel. Kas kurta ainult palgalõhe üle või väärtustada samal ajal ka kõrget tööhõivet? Kas ühiskondlik ootus on, et mehi ja naisi töötaks võrdselt igal ametikohal? Kas naiste-meeste roll väikelapsevanemana peab olema 50-50 võrdne? Või tuleb erinevused rahaliselt kompenseerida? Tõeliselt vaba ühiskonna puhul võiks üldtees olla see, et iga inimene on vaba langetama oma elu puudutavad otsused, seda nii tööalaselt kui pereelus. Riigi ülesanne peaks olema võimaluste leidmine, kuidas inimese rolle töötaja ja lapsevanemana parimal moel ühildada.