Kui kaks teineteisele võõrast ameeriklast kohtuvad ja omavahel räägivad, siis üsna pea tehakse juttu ka oma perekondlikust seisust.
Paraku peab riigis, kus piibel on kohustusliku lisandina igas hotellitoas, enamik ameeriklasi vestluspartnerile tunnistama, et on ka lahutatud. Ilusal suvisel ajal, kui peetakse palju pulmapidusid, sattus meie maal meediasse uudis, mis oleks võinud laiemal avalikkusel ka teadmata jääda.
Mõnes mõttes taandub küsimus sellele, et kuidas ühendada kasulik meeldivaga. Kaua on ühiskonnas asju aetud lihtsalt puuduse minimeerimise printsiibil. Nüüd, kus vähemalt lääneriigid on saavutanud suhtelise külluse(sellega ülejäänud küll maailma destabiliseerinud – aga see on omaette teema), on tujude ja kapriiside ellu rakendamine saanud paljudele võimalikuks. Kristus, vähemalt oma meile evangeeliumite kaudu teada oleva elu ja tegevuse alusel pidas kõige tähtsamaks kogudust. Usklikud elasid sisuliselt kommuunis, kus eraomand praktiliselt puudus. Kuidas olid reguleeritud armusuhted ja laste kasvatamine – ei saanud teada, sest Rooma riik ja eriti juudi rahvas, otsustas selle pretsedendi kui ohtliku kõrvalekalde üldisest (ehk patusest) elustiilist kähku likvideerida.… Loe rohkem »
aju asemel dikteerib nüüd käitumist pärasoolikas