Üks tööpäev hooldajana: töö muhedate elanikega teeb hingele pai, aga inimesi on raske leida! Miks nii?

„Ma olen väga õnnelik,” ütleb hooldusteenusel olev noorem naisterahvas korduvalt ja korduvalt nii tuttavale hooldajale kui värskele näole, töövarjule. Ülemäära jutukad pole kaugeltki kõik hooldekodu elanikud, kuigi lugusid, mis rääkimist vajaksid, on nii mitmelgi nende seas. Nähes majas uut inimest, uurivad nad, mida ta siin küll teeb.

Küsimus on õigustatud, sest tõesti – mida teeb nooremapoolne mees Pärnu külje all asuva Tammiste hooldekodu Jurmala majas, kus on seni hooldajatena nähtud vaid naisterahvaid? Ei midagi muud, kui et uurib, milline hooldekodu töötajate argipäev õigupoolest välja näeb ja miks on see amet sedavõrd ebapopulaarne, et valdkonnas valitseb krooniline töötajate nappus.

Kuidas käib elu hooldekodus?

Ikka söögiaegade rütmis nagu mujal: hommikusöök ja seejärel muud toimetused, lõunasöök ja teised asjaajamised, õhtueine ja jälle toimetused – kuni magamaminekuni. Selle väikese vahega, et siin magavad kliendid sagedasti ka söögiaegade vahepeal.

Töövarjuks tulnud ajakirjanik saabub kohale tunnike enne hommikusööki ja seepärast jääb natuke aega hooldekodu hooldusteenuse juhi Sirje Kasemetsaga vestlemiseks. Tema vastutab ka siinse personaliga seotud küsimuste eest. Hooldusteenuse juht tutvustab ajutisele töötajale maja ja personali ning vastab pakilisematele küsimustele. Aga väga kaua lobiseda ei saa, sest peatselt on käes hommikusöögi aeg.

See tähendab, et umbes kahele kolmandikule kolmekümnest elanikust tuleb toit valmis panna ja tubadesse viia. Lihtne? Oleks see vaid nii. Kolm kärmelt sagivat hooldajat ajavad kõrvaltvaataja sedavõrd segadusse, et vahepeal ei saa see aru ööd ega mütsi. „Tavaline toit. Püree. Need siin lähevad diabeetikutele,” vuristab Anu, üks hooldajaist. Töövari pannakse esiti serveerima hoopis söögituppa, kuhu tulevad need, kes söömisega ise hakkama saavad. Seal ei saa suurt midagi sassi ajada.

Seejärel lastakse õpipoiss siiski toidukäru lükkama ning tubadesse toitu viima. Kellele mis läheb? Oma aruga siin midagi välja mõelda ei tohi, toimetada tuleb hooldajate näpunäidete järgi ja nende valvsa kullipilgu all. Õnneks saab töövari esimeste ülesannetega hakkama ja kogenud hooldajad jäävad tehtuga rahule.

Toidu jagamine on muidugi eine esimene etapp ja järgneb aeganõudvam osa. Kõik kliendid ei saa söömisega iseseisvalt hakkama ja vajavad abi. See tähendab paljude puhul ei midagi muud, kui lihtsalt individuaalset toitmist. Üks töötaja juhatab töövarjule hooldusaluse kätte, näitab, kuidas asi käib, ja juba läheb ise järgmisele kliendile appi.

Ah et kuidas see siis käib? Lapsevanemate jaoks on asi lihtne, sest suure hooldusvajadusega kliendi abistamine on üsna sarnane aastase lapse aitamisega: pudruamps lusikale ja suhu. Tõsi, vahe aastase toitmisega on olemas ja seisneb paljuski asjaolus, et arusaadav vestlus on võimalik. Hüpates korraks ajas edasi, siis lõunaeine ajal vanemat härrat abistades sai töövari lisaks lõhesupi söömisel abistamise kogemusele meeldiva vestluse käigus teada nii üht kui teist maja igapäevaelust.

Toimiv ventilatsioon pole iseenesestmõistetav

Tulles hetke tagasi, siis aega nõudvale hommikusöögile järgneb asjakohane koristus, misjärel on ajakirjanikul natuke aega töötajatega vestlemiseks. Kuidas siin elu on? No mis ta on. Töötingimused on asjalikud, vähemalt selles uues majas. Ruumid on avarad ja võimaluste piirides hubased. Spetsiaalselt hooldekoduks projekteeritud ja ehitatud majades on kõik läbi mõeldud, ruumide paigutus optimaalne, lävepakke pole.

Mis oluline: sisekliima on hea, ventilatsioon toimib. „Pole ju mingit lõhna!” ütleb üks proua. Lisades, et see pole hooldekodus päris tavaline, kasvõi sellesama Tammiste hooldekodu kõrvalasuvates vanemates majades, aga mujalgi on lugu „lõhnaga” natuke teine.

Töö ise … pole muidugi lihtne. Olemas on igasuguseid abivahendeid, kuid füüsilisest koormusest ei pääse. Noorte jaoks pole ehk asi hull, aga vähemalt Tammistes on enamik hooldajaid natuke soliidsemas eas.

Eriti uutel töötajatel on keeruline hakkama saada vaimse poolega. Alustades tõsiasjast, et igaüks ei suuda teisel inimesel üleüldse mähkmeid vahetada. Selleni välja, et hooldusteenusel on hulganisti inimesi, kes soovivad kogu aeg rääkida, paraku end sagedasti korrates. Olenevalt isiksuse tüübist ei suuda mõned inimesed nendega lihtsalt pikaaegselt ja pidevalt suhelda. Hullem veel: tegelikult ei jää selleks eriti mahtigi.

Ja ega hommikueine järel polegi palju aega, kui juba uued toimetused ootavad. Vaja on teha hügieeniprotseduure ja vajadusel vahetada voodiriideid. Hoolealuseid lahti riietada ja seejärel taas riietada. Vahetada mähkmeid ja muid jooksvaid asjatoimetusi. Kui täna oleks pesupäev, nõuaks nii aega kui rammu nende klientide pesemine, kes ise sellega hakkama ei saa. Neid on palju.

Vahepeal on kohale jõudnud eakas härra, maja uus asukas. Kus ja mis asjad tal kaasa on? Kas on ravivajadusi või piiranguid söögile? „Tass või tops?” Viimase küsimuse esitab üks hooldaja härrale juua pakkudes. Tundub, et sellest küsimusest ei oska krapsakas härra suurt midagi arvata, sest mis vahet seal õigupoolest on. Aga oma joogi ta lõpuks ikkagi saab ja juba lõunasöögi ajaks on hooldajad tema asjad paika sättinud.

Lõunasöögi ajal askeldades mõtiskleb töövari omaette: tegelikult on töö ju mitmeski mõttes … meeldiv? Enamik hooldekodu asukaid paistavad olevat üsna muhedad. Ümbritsev õhkkond on vähemalt selles majas asjalik ja ülemused näivad olevat toetavad. Kuigi töö võib paiguti füüsiliselt ja ka vaimselt keerukas olla, pakub see samas teatavat rahulolu teadmisest, et saad siinsetele inimestele päriselt toeks olla. Aga ometi pole hooldajaid leida lihtne.

Hooldusele tulijate profiil on muutunud

Kasemets ütleb, et ainuüksi tema ametis olemise ajal – viis aastat – on näha muutus teenusele tulijate profiilis. „Varasemalt tulid siia ka paljud sellised, kes endaga tegelikult suuresti hakkama said. Polnud harvad juhused, kui siit isegi kergemat sorti töid tegemas käidi.”

Nüüd on tõsiasi, et krapsakaid eakaid – teenusel olijatest on enamik ikkagi väga soliidses eas – on otse öeldes väga vähe. Ehk on asi selles, et kohatasu aina tõuseb ja pensionist suudavad seda maksta järjest vähesemad, suuri võimalusi pole ka lähedastel ning siia tulemist lükatakse võimalikult viimase hetkeni?

Olgu mis on, igal juhul tähendab see, et kuigi paberil sama, on hooldajate töökoormus järjepidevalt suurenenud. Toidu pakkumise ja serveerimise ning nõude koristamise asemel tuleb aina enamaid toita. Pott-tooli kasutajaid on vähem ja mähkmete vahetus paljudel inimestel võtab palju aega. Ühesõnaga on töö varasemast raskem.

„Meil on seis töötajatega praegu pigem hea,” ütleb samas teist aastat Tammiste hooldekodu juhataja ametis olev Liina Männiaru. Sellega erineb koht paljudest teistest Eesti hooldekodudest, sest kui võtta võrdluseks Eesti hooldekodude keskmine, on Tammistes vähemalt töötajate arvu poole pealt asjad lausa erakordselt hästi.

Lausa sedavõrd, et kui õiguskantsleri büroo ametnikud hooldekodudes kontrolle teevad ja paljudele töötajate vähesuse pärast märkusi teevad, siis siin sellist muret juba mõnda aega pole ning vajalikud töökäed olemas. Paar aastat tagasi tehti vaid ettepanek öiste hooldustöötajate lisamiseks ja eelmise aasta juulist on needki ametikohad olemas.

Kuidas on see võimalik üldise pildi taustal, kui hooldekodud üle kogu Eesti töökäte puuduses vaevlevad? Mine tea. Ehk on asi selles, et tegu on kohaliku omavalitsuse asutusega ning hooldekodudele seatud nõuetest peetakse siin kinni ehk töötingimused on vähemalt rahuldavad? “Ja palgaraha laekub igakuiselt kindlal kuupäeval,” ütleb juhataja vahemärkusena.

Muide, palgast? No mis sest rääkida … aga päris rääkimata vist ikka ei saa. „Jaanuarist suurendati kõikidel palka saja euro võrra,” ütleb Männiaru justkui natuke vabandavalt. Hooldaja võib Tammistes nüüd teenida kuni 1025 eurot – selline on väljaõppinud inimese brutopalk. Palgakalkulaator ütleb, et aastal 2023 igakuiselt kogu maksuvaba tulu ära kasutades tähendab see kontole laekumist summas 921 eurot ja 28 senti.

Kutse saab omandada töö kõrvalt

Nagu öeldud, selline palk on Tammistes väljaõppinud hooldaja puhul, mis ei eelda ainult töökogemust, vaid ka hooldaja neljanda taseme kutse olemasolu. Kutse saab kaks aastat õppides ning tarkust võib taga nõuda ka töö kõrvalt. Sellise tasemega inimesi on asutuses kokku kaheksa – kõigi 61 hooldaja hulgast, kes Tammistes ja selle alla kuuluvas Jõõpre hooldekodus toimetavad.

On ka mõned „inimesed tänavalt” ehk väljaõppeta töötajad, aga neid on vähe. Nende ametinimetus on abihooldustöötaja ja palganumber 885 eurot. Enamusel on siiski läbitud vähemalt kahekuuline koolitus ja paljudel omandatud hooldaja kutse kolmas tase.

Kas see palk on hea? Taas tuleb öelda, et asi on suhteline. Üks töötaja ütleb, et on varasemalt töötanud erahooldekodus, kus palk väiksem ja töötingimused märksa kehvemad, näiteks hooldatavate hulk ühe töötaja kohta oluliselt suurem. Teine märgib aga, et on hooldajana rohkemgi saanud.

Alates tänavu juulist peaks hakkama kehtima määrus, mis paneb paika töötajate arvu miinimummäärad üldhooldekodudes. Selle kohaselt oleks kaheteistkümne tavapärase ja üheksa suure hooldusvajadusega kliendi kohta tagatud keskmiselt üks hooldustöötaja ööpäevas. Paljudes hooldekodudes tuleks selle määruse järgi töötajaid juurde võtta, et nõuetele vastata.

Eesti töötukassa