Anna Hints tegi Haapsalu mõjutustega Võrumaa filmi

Filmitegijad selle aasta Sundance’i filmifestivalil (vasakult): produtsent Marianne Ostrat, režissöör Anna Hints, operaator Ants Tammik ja monteerija Tushar Prakash. Foto: erakogu
Filmitegijad selle aasta Sundance’i filmifestivalil (vasakult): produtsent Marianne Ostrat, režissöör Anna Hints, operaator Ants Tammik ja monteerija Tushar Prakash. Foto: erakogu

24. märtsil esilinastub Eestis Anna Hintsi auhindadega pärjatud film „Savvusanna sõsarad”, mis räägib Võrumaa suitsusaunakommetest, kuid on läbi põimunud ka Haapsaluga.

„Suitsusaun ja Haapsalu kokku ei käi,” ütles Hints. Ometi on filmis palju sellist, mida Hints on kogenud just Haapsalus. Filmi režissöör ja stsenarist Anna Hints veetis oma lapsepõlvesuved Haapsalus vanaema ja vanaisa juures ning lõpetas gümnaasiumigi Haapsalus.

Haapsalus elab ka filmi operaator Ants Tammik, siin on elanud filmi esimene produtsent Eero Talvistu ja film on osaliselt Haapsalus monteeritud.

Filmi monteerimiseks seadis Hints end koos filmi ühe kaasmonteerija Tushar Prakashiga sisse oma vanaema-vanaisa koduhoovis asuvas suvemajas. Hommikud algasid suplusega Väikeses viigis – see oli Hintsi sõnul kohvi asemel. Vahel joodi siiski ka pärast suplust hommikukohv mõnes vanalinna kohvikus ja seejärel algas monteerimine.

Hints elab Lõuna-Eestis ja on sealt pärit, kuid käib igal suvel Haapsalus. Linn on tema jaoks justkui välismaa, mis ometi on tuttav ja läbi kolatud. See on koht, kus Hints oma sõnul alati hästi välja puhkab.

Haapsalu päästis

Gümnaasiumiteed alustas Hints Tallinna eliitkoolis, kuid enda sõnul ei meeldinud talle sealne vaim ja 1990ndatel valitsenud kapitalism. Tüdrukut vaevasid mustad mõtted ja ta ei suutnud kuude kaupa kodust välja minna. Viimase gümnaasiumiklassi ajaks tuli Hints Haapsallu vanaema juurde elama ja lõpetas Wiedemanni gümnaasiumi.

Hints ütles, et Haapsalu on koht, mis ta päästis, ja et Haapsalul on ravivad omadused. Ta meenutas, et siinne koolielu oli võrreldes Tallinnaga inimlik, näiteks uuris hommikuti toonane direktor Leini Vahtras, kuidas tüdrukul läheb. Hints meenutas ka oma klassijuhatajat Vaike Heinsood ja kirjanduse õpetajat Aidi Vallikut. „Parim seltskond,” ütles ta.

Haapsalus veedetud aasta pani Hintsi taas loominguga tegelema, ehkki režissööriks õppima minemine võttis tal pärast keskkooli lõppu veel aega. Kahe kooli vahele jäänud kümmet aastat nimetab ta oma tervenemise ajaks.

Hints sündis Tartus ja kasvas elu esimesed aastad isapoolse Võrumaa vanaemaga, sest ema Anu Adermann õppis ülikoolis arstiks. Tema Haapsalu vanaisa Aksel Kabrits töötas Läänemaa peaveterinaarina ja vanaisa villisega on Hints suviti kõik Läänemaa külad läbi sõitnud – vanaisa käis loomi ravimas, väike Anna kaasas.

Hintsi Haapsalu vanaema oli Läänemaa muuseumi direktor Õnne-Eha Kabrits, kellega väike Anna samuti palju tööl ja kohtumistel kaasas käis. Muuseumis mängis tüdruk fondis olevate esemetega. Seda, kas neid üldse puutuda võis, Hints ei teagi, sest vanaemale ta oma mängudest ei rääkinud ja pani fondis olevad esemed ilusasti oma kohale tagasi.

Muuseumist on Hintsil meeles ka eelmise sajandi alguses sündinud muuseumi järelvaataja Johanna Liit, kellega tüdruk hästi läbi sai. Tädi Johanna – nii Hints teda kutsus – pajatas väiksele Annale lugusid, muinasjutte, müüte ja mõistatusi, millest paljud olid pärit 19. sajandist – neid, mida tädi Johanna oli enda lapsepõlves kuulnud.

Lisaks valvuritööle tegi tädi Johanna muuseumikülastajatele ringkäike. Vahel palus väike Anna, et ka tema võiks ringkäiku teha, ja mõnikord saigi. Nii talletus tüdruku mällu kogu Haapsalu ajalugu.

Muuseumis hakkas Hints mõtlema sellele, kuidas ühest raudmehest saab rääkida eri vaatenurkadest – oleneb, millised on rääkija seosed, teadmised ja kogemused. See pani Hintsi küsima, kas objektiivne tõde on olemas. Kas on olemas enda hääl või on see hoopis ema, isa, õpetaja hääl. Kes on mina? „Kõik need küsimused võisid alguse saada muuseumist,” ütles Hints.

Hintsi lapsepõlvekodus räägiti küüditamisest ja metsavendlusest lugusid, kuid mujal tal sellest rääkida ei lubatud. Mis on lood, mida avalikult ei räägita? Kuidas kogemused ja traumad inimest mõjutavad, kas neist saab vabaneda või nendega rahu teha, kas saab oma elu ise juhtida – need küsimused on autori jaoks seotud Haapsaluga ja kandunud üle „Savvusanna sõsaratesse”.

Rännak juurteni

Kui Hints oli 11aastane, suri tema Võrumaa vanaisa. Vanaisa surnukeha oli tares, matuste-eelsel päeval läks Hints koos vanaema, sõtse ehk isa õe ja tema tütrega suitsusauna. „Seal pihtis vanaema lugusid vanaisast. Elas oma kurbust, viha ja pettumust välja, tegi vanaisaga rahu,” meenutas Hints.

Toona Hints sellest aru ei saanud, kuid on hiljem mõistnud, et tol korral tajus ta, et on olemas üks hämar turvaline ruum, kus saab välja elada oma tundeid ja neist vabaneda, ja kogeda toetust, kui su ümber on sõsarkond.

Suitsusaunast lahkudes läksid naised kööki pirukaid valmistama, tuba oli naeru täis ja järgmisel päeval maeti vanaisa rahus maha. „See oli vapustav kogemus,” ütles Hints.

Just sarnase tunde, loodab režissöör, saavad ka kinovaatajad, olles poolteist tundi hämaras ruumis koos sõsarkonnaga. „See, mida mina tundsin 11aastasena,” ütles Hints.

Ehkki filmi alge on pärit ligi 30 aasta tagusest ajast, tuli idee suitsusaunast film teha Hintsil 2015. aastal Tais budistlikus kloostris. Kloostris ei tohtinud ta 26 päeva rääkida, kirjutada ega lugeda. Äärmisel juhul võis kõnetada kloostri ühte naissoost munka ehk Lady Munk’i. Kuna kloostris tekkis Hintsil suitsusaunast filmi tegemise idee, kus fookus oleks naistel, läks ta küsima, kas võib selle üles kirjutada, sest võibolla hiljem pole see tal enam meeles. Hints sai vastuseks, et kui on tegemist väärt ideega, siis jääb see temaga. See jäi.

Kloostris sai Hints aru, kui tähtis on hääl, oma mõtete rääkimine ja see, et keegi ka kuulab. „Hääles on tohutu vägi ja tervenemine,” ütles ta.

Oma varasemate rännakute käigus jõudis Hints käia ka põlisameeriklaste juures, kelle üheks rituaaliks on higitelk. Just seal sai naine aru, kui palju tal tegelikult olemas on – on oma kodune suitsusaun, palju koduseid, muuseumi- ja tädi Johanna lugusid. Seda ei pea otsima kusagilt kaugelt, sai Hints aru.

Ameerikast Eestisse naasnuna hakkaski režissöör juurtega tegelema. Tema sõnul annavad juured väe ja juurtest tehtud film ei pea olema ajalooline. Nii tegi ta nüüdisaegse filmi nüüdisaegsete naistega. „Juured on minu sees ja minuga kaasas,” ütles ta.

Hintsi võitis filmiga „Savvusanna sõsarad” parima režissööri auhinna ühel maailma mainekamal, Sundance’i festivalil. Tema jaoks oli juba festivalile pääsemine võit, aga seal ka auhinna võitmine lausa ulme.

Hints pelgas, kuidas film Utah’s toimunud festivalil vastu võetakse, sest piirkonnas elavad konservatiivsete tõekspidamistega mormoonid. Hintsi filmis näeb alasti naisekeha, mida autor ei tahtnud küll kuidagi seksualiseerida, vaid soovis näidata keha, nii nagu see on; ometi võinuks see skandaali tekitada.

Filmi lõppedes tuli aga välja, et film puudutas inimesi ja iga seansi järel oli järjekorras 20 või enam inimest, kes soovisid oma lugusid rääkida. Naise kehasse sündinute mured on kõikjal samad – neile kehtivad ühiskondlikud ootused ja hinnangud. „See on universaalne. See ei tunne riigi- ega usupiire,” ütles Hints.

Unistuste poole

Gümnaasiumiajal oli Hintsil unistus saada režissööriks, kuid tollal tundus see ulmelise unistusena. Nii õppiski ta pärast gümnaasiumi nii võrdlevat kirjandust ja rahvaluulet kui ka fotograafiat. Alles 28aastasena julges ta minna filmikooli.

Hints on endas palju kahelnud, kuid teab nüüd, et kui alla ei anna, saab ka kõige võimatumana tunduvad unistused ellu viia. „Tuleb uskuda endasse ja abi vastu võtta. Terveneda ei saa üksinda,” ütles Hints.

Kuigi Utah’s võeti Hintsi film hästi vastu, pole see veel Eestis linastunud. „Usun, et film leiab need südamed, millelt vastu kajab. Kui lood südame pealt, kajab vastu teiste südametelt,” ütles Hints.

Filmi levik ei piirdu aga pelgalt Eestiga. Juba on olemas kokkulepped linateose levitamiseks enam kui 20 riigis Euroopas, Austraalias ja Põhja-Ameerikas. Hintsi sõnul on see ühe Eesti filmi, eriti dokumentaalfilmi jaoks erakordne.

 

„Savvusanna sõsarad”

  • Pikkus: 89 minutit
  • Keel: eesti, seto, võro
  • Režissöör ja stsenarist: Anna Hints
  • Produtsent: Marianne Ostrat (Alexandra Film, Eesti)
  • Kaasprodutsendid: Juliette Cazanave (Kepler22 Productions, Prantsusmaa) ja Hlín Jóhannesdóttir (URSUS Parvus, Island)
  • Operaator: Ants Tammik
  • Monteerijad: Hendrik Mägar, Tushar Prakash, Qutaiba Barhamji (Prantsusmaa), Martin Männik, Anna Hints
  • Helisalvestajad: Tanel Kadalipp, Patrick McGinley
  • Heliloojad: Edvard Egilsson (Island) ja EETER (Anna Hints, Marja-Liisa Plats, Ann Reimann)
  • Helirežissöör: Huldar Freyr Arnarson (Island)
  • Rahvusvaheline müük: Autlook Filmsales (Austria)

 

„Savvusanna sõsarad” Haapsalus

24. märtsil kl 17.30

25. märtsil kl 13

31. märtsil kl 17

  1. aprillil kl 13
Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
arvi
1 aasta tagasi

Hummõn näemi ja sõs kuulõmi mida ta hindä filmi kotta ütles.