Tavaliselt võetakse aasta tulemused kokku detsembris. Mina teen seda kaks kuud hiljem. Aasta Ukraina pagulase elus. Inimese aasta, kes elas üle blokaadi, okupatsiooni, migratsiooni, uuel maal kohanemise, lapsevanemaks olemise ja palju muid vapustusi.
„Nad lendavad jälle, heidavad pomme inimestele pähe,” räägib mu ema telefonis üle lendavate sõjalennukite kohta. Nood, nagu ka muud sõjamasinad, ilmuvad sageli meie okupeeritud küla silmapiirile. Ma ise kuulen seda müra isegi telefonis emaga rääkides. „Vaata-vaata, lendavad. Ah ei. Lihtsalt auto sõitis mööda. Hiljuti lendas kaheksa tükki korraga. Istun akna all ja vaatan välja, kanad on lahti.”
365 päeva on juba möödas ja inimesed reageerivad endiselt väga emotsionaalselt, kui saavad teada, et olen Mariupolist. Kaastundlikule näole ilmub grimassisarnane moonutatud naeratus ja silmi haletsuse vari. Aga ma ei taha haletsust. Ma tahan end lõpuks üles leida, taastada oma endine terviklikkus ja jätta depressiivne klubi igaveseks seljataha. Ma tahan kodus olla. Tahan tunda end oma õigustes kindlalt, mitte lihtsalt olla pidevas kohustuste voos: me vajame seda, vajame seda, viiendat, kümnendat.
