Aivar Viidik: hooldekodukoht muutub kättesaadavaks lisatasuta

Kui Reformierakonna juhitud valitsus 2021. aasta talvel ametisse astus, oli selle üheks prioriteediks üldhoolduse reform.

Nüüd, poolteist aastat hiljem, on hea meel tõdeda, et sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo eestvedamisel on tulemus selgelt näha. Järgmise aasta 1. juulist muutub üldhooldusteenus Eesti inimeste jaoks senisega võrreldes kättesaadavamaks ja soodsamaks.

Tänu järgmise aasta riigieelarves planeeritud 40 miljonile eurole hooldereformile ja sellest järgneval aastal 57 miljonile eurole kohalike omavalitsuste tulubaasi hakkab kohalik omavalitsus 2025. aastast katma hooldustöötaja kulusid, mis moodustab pea poole kogu hooldusteenuse maksumusest. Inimese enda katta jääb selle tulemusel majutuse ja toitlustuse ning muude isiklike vajadustega seotud kulud.

Kõik see tähendab, et hooldekodukoht on edaspidi võimalik saada keskmise pensioni eest nõnda, et sugulased ja pereliikmed otseseid lisakulutusi tegema ei pea. Kui seni on inimese ja tema lähedaste katta olnud 100 protsenti hooldekodu kohatasust, siis edaspidi jaguneb kohamaksumus sõltuvalt inimese hooldusvajadusest kohaliku omavalitsuse ja teenust vajava inimese vahel. Selle tulemusena väheneb kliendi omaosalus umbes poole võrra ja on edaspidi kaetav keskmisest pensionist, mis 2023. aastal on ligikaudu 700 eurot.

See tähendab, et eelduslikult 75 protsenti neist, kel on hinnatud teenusvajadus, on võimelised hooldekodukohta endale pensioni eest võimaldama. Ülejäänud 25 protsenti, näiteks väga väikese pensioniga inimesed, võivad vajada teenuse eest tasumisel lisatuge ülalpidajatelt ja kohalikelt omavalitsustelt, nagu ka seni. Küll aga vähendavad muudatused oluliselt ka pereliikmete või ülalpidajate kulusid, kes seni palju suuremas ulatuses oma hooldust vajava lähedase hooldekodu arveid tasuma on pidanud.

Kindlasti tekib küsimus, kas uue mudeliga teenuse kvaliteet ei kannata. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel kehtestatakse teenuse sisule ning hooldustöötajate ja teenuse saajate suhtarvule täpsemad nõuded, mille läbi pakutava teenuse kvaliteet paraneb. Näiteks kui praegu on tööl üks töötaja 18 teenusesaaja kohta, siis reformi tulemusel soovitakse jõuda olukorrani, milles ühel kvalifitseeritud hooldustöötajal on maksimaalselt 9–12 klienti sõltuvalt hooldusvajaduse ulatusest.

Lisaks sellele on omavalitsustele antavate vahendite sisse arvestatud töötajate palgatõus, mis võimaldaks jõuda umbes 1330-eurose brutopalgani. Kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavuse parandamiseks ja reformi rakendamiseks eraldatakse kohalikele omavalitsustele järgmisel aastal aga 16,9 miljonit eurot ning 2024. ja 2025. aastal on selleks omakorda planeeritud 8,9 ja 8,5 miljonit eurot.

See lisaraha võimaldab omavalitsustel teha sõltuvalt pikaajalist hooldust vajava inimese seisundist valikud, kas abi on inimesele paremini tagatud ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või on seda võimalik osutada kodustes tingimustes, kus me igaüks ju lõpuks olla soovime.

Mõistagi on kogu abistav tegevus suunatud eeskätt sellele, et inimesel oleks võimalik jätkata senist elu koduseinte vahel. Asutuspõhise hoolduse korraldamine peab olema viimane abivõimalus. Kui seni on kohatasu olnud inimeste jaoks kõige põletavam probleem, siis edaspidi jääb hooldekodutasu kalleim komponent ehk hooldustöötaja töötasu avaliku sektori kanda.

Ööpäevaringse üldhooldusteenuse korraldamisest kasutamata jääv raha on kavandatud koduteenuse, päevahoiuteenuse jt teenuste korraldamiseks pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele inimestele ja nende lähedastele, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ja leevendada pereliikmete hoolduskoormust. Omastehooldajatel peab olema võimalus teha erialast tööd ning end hooldust vajava pereliikme kõrvalt teostada.