Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et olen lõbus ja rõõmsameelne inimene, kellel pole ühtegi silmatorkavat probleemi. Ja kui neid ongi, on nad väheolulised. Tegelikult ei tea minu üleelamistest üldiselt keegi. Välja paistan ma üsna pingevabana, kuid oli aeg, kui istusin päevad läbi toas, ma ei tahtnud välja minna, inimestega suhelda. See oli kurb, ahastamapanev ja raevu tekitav aeg. Ma ei näinud mingit mõtet minna esmaklassilises hotellis [Ukrainast saabunud põgenikke majutati Eestis esialgu hotellidesse] uhkele bufeehommikusöögile, külastada sauna ja basseini, kui Ukrainas käib sõda. Tundsin end olevat süüdi ja mul oli häbi.