Juhtkiri: ka piiranguid on vaja

Muinsuskaitse on sõna, mille peale paljude kinnisvaraomanike käsi rusikasse tõmbub, sest muinsuskaitsjaid on peetud nendeks, kes ainult keelavad ja käsivad ning igasuguseid uuendusi pärsivad. Eks mõnes kohas ole kirujatel ka õigus, sest ühesugused karmid reeglid kehtisid nii mõisa peahoonele kui ka piirdeaiale. Ühesugused reeglid kehtisid ka Haapsalu vanalinna muinsuskaitsealal asuvatele hoonetele. Näiteks pidanuks seni veel kehtiva Haapsalu muinsuskaitseala põhimääruse järgi iga kaitsealal asuva hoone omanik majas suuremat remonti tehes selleks muinsuskaitselt luba ja eritingimused küsima.

Nüüd ollakse muinsuskaitseala uue kaitsekorralduskava tegemisel liikumas selles suunas, et reeglid ja piirangud sõltuvad hoonest, mitte selle asukohast. Enamiku Haapsalu vanalinna majade puhul tähendab see, et nende piirangud lähevad leebemaks – säilitada tuleb hoonete välisilmet.

Päris muinsuskaitse piiranguteta Haapsalu vanalinna siiski ette ei kujutaks. Iga haapsallase kõrvu paitab ilmselt see, kui külalised linna kiidavad. Kiidavad korda tehtud puitpitsilisi puumaju ja kogu vanalinna tema käänuliste tänavate, piirdeaedade ja aiast välja ulatuvate sirelipõõsastega. Kui see piirkond poleks olnud kaitse all ja piirangud poleks kehtinud, ei oleks Haapsalul ilmselt ka sellist vanalinna.

Inimeste muinsusteadlikkus on aastatega kindlasti tõusnud ja on õpitud pärandit rohkem väärtustama, kuid muinsuste säilitamiseks ei piisa ainult teadlikkusest, vaja on ka raha. Seetõttu on tervitatav muinsuskaitseameti ettepanek arvata 2024. aastast muinsuskaitse toetuste saajate hulgast välja riigile kuuluvad hooned ja suurendada omavalitsustele makstava toetuse puhul omaosalust 50 protsendile. See annab ka vanalinna muinsuskaitsealal elavatele inimestele suurema võimaluse toetust saada, mis omakorda võib päästa veel mõne hoone tulevastele põlvedele.