Marko Šorin: Eestit ootav pimedus ulatub elektripirnist kaugemale

Aeg on aru saada, et haridus ja kultuur on samasugune riigikaitse küsimus nagu tankidiviis või tipptasemel õhutõrje.

Praegune valitsus ähvardab lasta välja surra kõigel sellel, mille eest oleks mõtet relvadega võidelda. Õpetajate Leht avaldas 26. augustil rodu ääretult nukraid fakte. Õpetajakoolituse läbinuist lähevad kooli tööle ainult pooled ja nemadki on nelja-viie aasta pärast läbi põlenud. Üle poole haridustöötajatest on viimasel ajal mõelnud töölt lahkumisele.

2019. aasta valimistele vastu minnes lubas Keskerakond, et tõstame kooliõpetajate keskmise palga 2000 euroni kuus. Hindasime, et see suurendaks õpetajate motivatsiooni ja õpetamise kvaliteeti. Samuti paraneks õpetajaameti maine ning suurendaks ameti atraktiivsust. Praegu sellest summast muidugi enam ei piisa, vaid õpetaja töötasu peaks ligikaudu niisugusest numbrist algama.

Tänavu prognoositakse Eesti keskmiseks palgaks 1718 eurot ja õpetaja miinimumtöötasuks 1412 eurot. Palk on tõusnud, aga liiga aeglaselt. Selline tasu ei ole praeguse inflatsiooni tingimustes Eesti riigile väärikas. Sama ebaväärikas on olukord, kuhu on asetatud meie koolijuhid – aina sagedamini tuleb paratamatusest tööle palgata inimesi, kelle oma haridus piirdub gümnaasiumiga ja puudub ettevalmistus pedagoogiliseks tööks. Millisest helgest tulevikust ja eestikeelsele õppele üleminekust me siin kõneleme? Haridusest oleneb lõpuks kõik, ka ettevõtete käekäik ja majanduse õitseng ehk Eesti riigi areng ning konkurentsivõime.

Ma ei tahaks terve elu elada palgapäevast palgapäevani ja üürikorteris ja ma ei taha otsida kaaslast enda kõrvale selle järgi, et ta teeniks kaks korda rohkem kui mina, ütleb Õpetajate Lehes noor õpetaja Ketlin Suvi. Õpetajatööst ei tohi saada rikaste meeste elukaaslaste hobi. Ja miks peame ühiskonnana ikka ja jälle silmas, et õpetaja on alati naine? Valitsus peab kätte võtma ja hakkama väärikaks tööandjaks: 2023. aasta eelarves tuleb palgatõusuks raha leida.

Eestikeelset kirjasõna ähvardab väljasuremine. Toimetulekuraskustesse sattunud kirjanikud on viidud viimase piirini. Kui nii tüüne olend nagu kirjanik ähvardab valitsust mässuga, on midagi ikka väga viltu. Tänavu juunis said autorid šoki, et koroonaajal ajutiselt tõstetud laenutushüvitise eelarve on taas tõmmatud 2004. aasta tasemele, ja tundsid, et neile on näkku sülitatud. Seda veel raamatukogude teema-aastal!

Eestis jagatakse 1600 hüvitist taotleva autori vahel 123 000 eurot (miinus tulumaks) – see summa on määratud kunagi Reformierakonna valitsemisperioodil väga hämaral moel. Üle poolte 1600 autorist said tänavu hüvitist alla 20 euro! Kirjanike väitel pole nende soove kunagi küsitud ega eelarve kujunemise loogikat iial lahti seletatud. Põhjamaad jagavad oma autoritele meie kübekesega võrreldes ulmesummasid: Soome 14, Rootsi 17 ning Norra 13 miljonit eurot. Seda kõike, nagu Soome on põhjendanud, väikese keelekultuuri hoidmise nimel. Kas meie rahvas seda ei vääri?

Eesti kirjanike liit on riigikogu kultuurikomisjonile saatnud kirja, mis sisaldab karmi ähvardust: muuta autoriõiguse seadust, et raamatukogudel kaoks õigus teoseid autori loata välja laenutada. See tähendaks suurele osale eestlastele emakeelse kirjavara kättesaamatuks muutumist. Laenutustasu maksmine ei ole boonus, toetus ega preemia, vaid riigi kohustus Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti autoriõiguse seaduse kohaselt. Kirjanikele tuleb korvata raamatulaenutuste tõttu saamata jäänud sissetulek. Leiame 2023. aasta eelarvesse summa, mis ei valmistaks Eestile piinlikkust ning motiveeriks meie keelt ja kirjakultuuri alal hoidma.

Miks on laenutushüvitisest rääkimine tähtis? Sest raamatute kaanehinnad kerkivad tasemele, kus arvete ja toidukorviga kimpus olevad inimesed neid enam osta ei jõua ning raamatukogu jääb nende ainsaks võimaluseks. Raamatu keskmine hind on võrreldes mullusega kerkinud u 15 protsenti ja see tõuseb veelgi. Alla 25 euro uusi teoseid naljalt ei leia ja 40–60 euro tuuri küündiv kaanehind ähvardab muutuda tavaliseks. Kirjastajate sõnul on trükikulud ülehelikiirusel tõusnud, kuna paberi hind on defitsiidi tõttu kerkinud 100 protsenti.

Nii kirjanikke kui ka ennekõike lugejaid aitaks raamatute käibemaksu alandamine, millest Reformierakonna rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus millegipärast kuulda ei soovi. Sooja toa ja supipaja kõrval ei tohi ära unustada vaimutoitu. Just keerulisel ajal on see eriti oluline. Keele ja kultuuri toetamiseks tuleb riigieelarvesse lisaraha leida.