Endriko Võrklaev: karudega tuleb õppida elama

Karuturuks nimetatakse langevat finantsturgu – kui hinnad on tipust kaotanud enam kui 20 protsenti. 2022. aasta esimene pool läheb ajalukku kui üks negatiivsemaid aasta alguspooli. Maailma aktsiaturud tervikuna küll poolaasta lõpu seisuga ametlikult karuturul ei olnud, kuid mitmed USA aktsiaindeksid olid juuni keskpaigas selle piiri läbinud. Nii 2008.-2009. aasta finantskriisi kui ka 2020. aasta pandeemiakriisi aegadel oli karuturg lühike ja taastumine kiire. Seekord ei pruugi nii minna.

Finantsturgude ajaloost on teada mitmeid pikemaajalisi karuturge. USA aktsiaturul algas 2000. aastal pikem langusperiood ning näiteks Dow Jonesi indeks saavutas languseelse taseme alles 2006. aastal ehk kuus aastat hiljem (dividende arvesse võttes küll mõnevõrra varem). Jaapani Nikkei indeks saavutas ajaloolise tipptaseme 1989. aastal ja pole senini suutnud seda taset ületada. Dividende arvestamata kestaks seal justkui endiselt 32aastane karuturg.

Praegu on erakordne aeg. Kas see peaks panema meid mõtlema pensioni kogumise ja investeerimise mõttekuse üle? Kindlasti mitte. Jaapan on erakorraline näide, kus enne 1989. aastat oli toimunud maruline aktsiaturgude tõus ja seevastu on Jaapani stagnatsiooni aastatel investorite varad teistel turgudel reipalt kasvanud. Maailmas on alati piirkondi ja sektoreid, mis on karuturul, kuid maailmamajandus tervikuna on kriisidest hoolimata püsinud pikaajalisel kasvukursil ja väärtpaberiturud on olnud parim võimalus sellest kasvust osa saada.

Pensionikogumise 40-50aastase perioodi kestel kogeme mitmeid buume, kriise ja stagneeruvaid turge, kuid ajalugu on näidanud, et kriisidest tullakse välja ja kriisid on osutunud uue raha investeerimise jaoks parimaks ajaks. Seetõttu on ka maailma parimateks peetavates pensionisüsteemides (näiteks Holland ja Taani) olulisel kohal kogumispension, mis tähendab aastakümnete vältel järk-järgult finantsturgudele investeerimist ja mitte sajaprotsendiliselt järgnevatelt põlvkondadelt ehk meie lastelt kogutavatele maksudele lootmist. Järkjärguline investeerimine tähendab, et väärtpabereid ostetakse nii turu kõrg- kui ka madalperioodidel ja välditakse nii kogu raha investeerimist vahetult enne mõne kriisi algust.

Ka karuturul on alati võimalusi, mis aitavad kas langust leevendada või isegi positiivseid tulemusi saavutada. Näiteks on minevikus karuturgudel paremini läinud esmatarbekaupade tootjatel, kommunaalteenuste osutajatel ning tervishoiusektoril. Need on tooted ja teenused, mida tarbijad vajavad ka raskematel aegadel ja seetõttu on selliste ettevõtete aktsiate hinnad stabiilsemad.

Laiapõhjalised aktsiaturud kaotasid poolaastaga euros mõõdetuna 10-15 protsenti, eelmiste aastate lemmiklaps tehnoloogiasektor koguni 25 protsenti. Punaste toonide taustal on siiski üksikuid erandeid – ühena sellistest torkavad silma näiteks energiasektori aktsiad. Poolaastaga kallinesid energiasektori aktsiad üle 30 protsendi, juuni keskel enne korrektsiooni oli tõusuprotsent aasta algusest koguni +60 protsenti.

Maailma võlakirjaturud on tervikuna aasta algusest langenud umbes 10 protsenti ja siin ei ole lohutuseks ka eelmise aasta tõusu. Võlakirjaturgude puhul on kokku sattunud mitu ebasoodsat tegurit – ülimadalal püsinud intressimäärad, mis alustasid kasvava inflatsiooni taustal järsku tõusu. Intressimäärade tõus aga tähendab olemasolevate võlakirjade hinnalangust, suurim negatiivne mõju on pikema tähtajaga võlakirjadele. Pensionifondid on kohustatud kõiki portfelli investeeringuid igapäevaselt turu reaalsust arvestades ümber hindama ja nii need miinused madalama riskiga fondides tekivadki.

SEBi pensionifondide varadest on lõviosa investeeringutest globaalselt hajutatud ja neid hinnatakse igapäevaselt ümber. Erinevate fondivalitsejate fondide võrdlemisel tasub tähele panna, kui suur osa portfellist on investeeritud vähemlikviidsetesse varadesse, mida igapäevaselt ümber ei hinnata. Fondiosaku stabiilne hinnagraafik ja väike langusprotsent võib seetõttu olla petlik, sest osa portfelli varadest kajastab kaugema mineviku reaalsust ja mitte hetkeolukorda.

Pikemaajalises vaates pole siiski põhjust ka madala riskiga fondide klientidel muretseda, sest intressimäärad ei tõuse igavesti ja järk-järgult lülituvad madalama riskiga pensionifondid uutesse tootlikumatesse võlakirjadesse. Karm reaalsus on siiski see, et tõenäoliselt lähiajal madalama riskiga pensionifondid viimase poolaastaga kaotatut tagasi ei tee.

Viimaste kuude muudatus pensionifondides on olnud liikumine rohelisema ja kestlikuma investeerimise suunas. Kolmandas sambas on lihtne fonde vahetada ja vahetused realiseeruvad erinevalt teisest sambast kohe. Vältida tuleks aga olemasoleva kolmanda samba fondiosakute müümist, sest sellega võib kaasneda maksukohustus.