Elin Toona: olen selle vastu, et inimene on sunnitud kusagil olema

Andra Kirna

andra@le.ee

Seitsmeaastaselt võõrsile põgenema pidanud Elin Toona tunneb, et eesti keel hakkab suhu tagasi tulema. „Praegu saan sellest aru, et tuleb tagasi – kui alguses siin käisin, siis purssisin päris hullusti,” ütleb taas Läänemaal elav kirjanik. Foto: Andra Kirna

Seitsmeaastaselt võõrsile põgenema pidanud Elin Toona tunneb, et eesti keel hakkab suhu tagasi tulema. „Praegu saan sellest aru, et tuleb tagasi – kui alguses siin käisin, siis purssisin päris hullusti,” ütleb taas Läänemaal elav kirjanik. Foto: Andra Kirna

Kirjanik Elin Toona veedab 85. sünnipäeva Läänemaal, kus möödusid esimesed seitse aastat tema elust. Ülejäänu on teekond. Poolteist aastat tagasi jõudis ta taas koju.

„Minu elu on olnud kui teorada, mis tõi mu 77 aastat hiljem siia tagasi. Alati olen jätnud kõik maha ja tulnud ainult, seljakott seljas. Nagu tigu oma karbiga,“ ütleb ta ise selle kohta.

Toona on luuletaja, Läänemaa koolinõuniku ja kultuuriikooni Ernst Enno tütretütar, kes suurema osa oma elust on veetnud võõrsil – Saksamaal, Inglismaal, Singapuris, Bahamal ja USAs.

Õigupoolest on parim viis Toona mõistmiseks lugeda tema raamatuid. „Jah, muidugi olen ma loominguline. Kasutan sõnu – see on looming. Aga räägin ikka kogu aeg enda lugudest, või lugudest, mis on minu lähedal päriselt toimunud. Imekombel on igasugu seiklused mind otsinud, nii et inimestel on, mida lugeda,“ naerab kirjanik.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
5 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Kai.
2 aastat tagasi

Lasteaias mõni laps ka on näiteks sunnitud olema. Tuuakse kohale ja on sunnitud seal olema, kuigi kõigest hingest ta soovib olla kodus.

Uskmatu-Toomas
2 aastat tagasi

Oi kuidas käib vastukarva kõik need kes seal “heade maalt” tulevad ja kõigile neile kes siinses “suures viletsuse” on elanud,tööd teinud,lapsi kasvatanud ja endiste majaomanike maju korras hoidnud jne.
Kas keegi on ka kunagi mõelnud-kui me kõik 1944 oleks “heade” juurde läinud mis siis meie territooriumil täna oleks olnud ?

En.
2 aastat tagasi
Reply to  Uskmatu-Toomas

Kõiki ‘heade maale’ põgenenuid ei tasu ühe vitsaga lüüa. Paljud neist, kes põgenemata jätsid (ehkki pidanuks, olles kursis 1940-41 a. barbaarsustega), saadeti Siberisse surema. Endiste majaomanike vara alalhoidjaid ei võrsunud neist niikuinii. Kui mälestusteraamatust õigesti meenub, töötas Elin Toona ema Saksa okupatsiooni ajal Lääne Elu toimetuses. Taolist ‘riigireetmist’ polnud venelastel kombeks andestada. Ka pere põgenikuelu kirjeldus Inglismaal jättis mulje, et inglased olid hingelt samaväärsed natsid sakslastega. Lihtsalt ühed natsid tegid teistele natsidele kambaka (kordades julmemalt, kui meenutada Dresdenit ja sõjajärgseid vangilaagreid). Eesti alale jäid püsima ning elu alal hoidma lihtsam töörahvas, loodusteadlased ja kollaborantidest ‘kulturnikud’. Tore, et kogu maad tühjaks… Loe rohkem »