30 aastat tagasi sündinud Eesti vabariigi praegune põhiseadus lõi tugeva parlamentaarse riigikorra, mis on pidanud ajale väga hästi vastu.
1992. aasta juuni oli Eestis ajalooline. Käibele tuli oma raha Eesti kroon ning 28. juunil toimus põhiseaduse referendum. Hääletajatelt küsiti toona, kas nad kiidavad heaks Põhiseaduse Assamblee esitatud uue põhiseaduse ja toetavad valimisõiguse laiendamist nendele Eesti kodakondsuse taotlejatele, kes on oma taotluse esitanud 1992. aasta 5. juuniks. Uut põhiseadust toetas koguni 91,9 protsenti hääletajatest, samas lükkas valimisõiguse laiendamise tagasi 53,5 protsenti hääletajatest. Osavõtt põhiseaduse küsimuses toimunud rahvahääletusest oli 66,8 protsenti.
Põhiseaduse vastuvõtmisel oli mõistagi oma eellugu. Pärast seda, kui Eesti vabariigi riiklik iseseisvus oli õigusliku järjepidevuse alusel augustis 1991 taastatud, alustas Toompea lossis tööd Põhiseaduse Assamblee. Toonase ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöös moodustatud assamblee tegutses 10. aprillini 1992, pidas 30 istungit ning töötas välja uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse eelnõud.
1992. aasta põhiseaduse demokraatlikud ideaalid on paljuski kantud Eesti esimese, 1920. aasta põhiseadusest. Alus pandi tugevale parlamentaarsele riigikorrale. Samas õpiti ka esimese põhiseaduse vigadest. Nii seati riigikokku pääsemiseks erakondadele viie protsendi künnis, mis aitab vältida liialt killustunud parlamenti. Taastati ka presidendi institutsioon, kuid erinevalt 1938. aasta põhiseadusest polnud presidendil väga palju võimu, pigem on tal tasakaalustav roll.
Kolme aastakümne jooksul on põhiseadusesse kokku viidud sisse vaid viis muudatust. Neist olulisim 2003. aasta septembris, kui rahvahääletusel kiideti heaks Euroopa Liiduga ühinemine ja selleks vajalik põhiseaduse muudatus. See on siiani ka viimane kord, kui uuel iseseisvusajal rahvahääletust on korraldatud.
Kuigi aeg-ajalt on kõlanud ka ettepanekud täiesti uue põhiseaduse koostamiseks, ei ole selleks praegu tungivat vajadust. Kõik parlamentaarse riigikorra kriisid on senini leidnud põhiseaduse kohaselt lahenduse. Ka nüüdne valitsuskriis on täiesti põhiseaduspärane. Vähemusvalitsusi on Eestil varemgi olnud. Küll aga on sel kevadel palju räägitud riigikogu erakorraliste valimiste korraldamisest ja seda lausa nõutud. Selleks pole aga vajadust, sest läbirääkimised uue enamusvalitsuse moodustamiseks käivad. Korralised parlamendivalimised on niikuinii juba kaheksa kuu pärast. Siis saab kõrgeim võim ehk rahvas teha oma demokraatliku valiku.
Erinevalt esimesest iseseisvusajast oleme olnud rahvana targemad ja suutnud oma demokraatlikku riiki ja ühiskonda hoida. See on praeguses maailmas väga suur väärtus. Eesti vabariigi põhiseaduslik kord püsib kindlalt. Seda tuleb aga iga päev hoida. Meil kõigil.
Muidugi on hästi vastupidanud kui seda erinevad valitsusasutused ja poliitikud on saanud venitada,kui teatud elukutse esindaja
püksikummi !
Jaak kui sots ajab jälle suust sooja õhku. Valimiste jaoks ei peaks rumalust välja näitama ning õppima rääkima asjadest nende õigete nimedega. Pigem taandub küsimus asjaolule, et põhiseaduse mittejärgimine, eriti poliitilise tasandi poolt, on Eesti ühiskonnas see faktor, mis on tekitanud tunde, et põhiseadus on ajale vastu pidanud (loe olematu kohtulik kontroll ehk puhta põhiseaduskohtu puudus). Samas sotsid võiksid nüüd helgemad pead kokku võtta (kui neil neid üldse alles on) ja mõtelda oma agenda üle, et mis on nende konkreetne valimisplatvorm, sest hetkel ei ole arusaadav, et mis asja nad ajavad. Hea näide on hetke läbirääkimiste väljapakutu ehk ainult sots… Loe rohkem »