Hirmus Antsu lugu Koongas: jõuetuse aeg ehk Erichi puhtad käed

Kaie Ilves

kaie@le.ee


Fotod: Mats Õun

Juunis Pikavere vanas vallamajas esietendunud ja Raivo Trassi luigelauluks jäänud metsavennalugu „Ai, velled…” paiskab vaataja traagilistesse 1940.–1950. aastatesse.

Need olid aastad, mida valitses aeg. Varem või hiljem jäi igaüks talle jalgu. „Ai, velled…” on tükk, kust vaataja läheb otsima üht, aga leiab teist. Metsavennalugu legendaarsest Hirmus Antsust on ajalõks.

Tegelikult on mul hea meel, et istun teises reas. Mind ei taba punasest hämust välja astunud ohvitseri pilk. Ma olen peidus. Ta ei näe mind. Pilk puurib esimest rida. Sammud kajavad vaikuses. Siis on ta möödas. Ühtäkki seisab ohvitser laval. Kümneks elupikkuseks sekundiks ajakapslisse torgatud ja 1940. aastasse paisatud Pikavere vallamaja värahtab korraks ja muutub taas näitesaaliks. On 10. juuni. Aasta 2022.

Istun maja otsa juures paku peal. Kõrgel pea kohal süstivad piiritajad. Taevas on puhas ja sinine. Esimesed kaks pojengiõit on lahti läinud. Eile veel olid pungas. Jasmiinipõõsas on kohe-kohe puhkemas. Mullu läks varem. Mõisa kell lööb. Üks, kaks, kolm, neli… Inglismaalt toodud kell. Hele, varasuvine õhtu. Eemal tiigi peal rääksatab part. Pööran pead. Rabapruunil veepinnal hajuvad ringid. Üle keha käib külmajudin.

Pool tundi varem vaatab Hirmus Antsu pruut Vilma Pikavere vanas vallamajas kaugusesse, nagu näeks ta seal midagi, ja ütleb: „See oli viimane talv. Ilus valge lumi sadas maha. /…/ Siis kostis kaugusest üksik püssilask. See oli viimane talv. Viimane talv üldse. Taevas oli pilves. Sula.”

Kaks tundi varem laulab grammofon Artur Rinne häälega „Ants oli alles veel noor poisipõnn” ja kõiki neid teisi ununenud meloodiaid. Taevas Pikavere vana vallamaja kohal on puhas ja sinine.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments