Millised kodused esmaabivõtted toimivad ja mis on ajast ja arust?

Suvel liiguvad lapsed rohkem ringi, viibivad õues ja oht endale üht või teist moodi häda teha muutub tõenäolisemaks. Lihtsamaid esmaabinõuandeid jagab Merivälja kooli kooliõde Anu-Ell Kruusmann.

Iga väike kriimustus või putukahammustus ei nõua arsti juurde pöördumist. Küll aga tuleks kodust esmaabi andes tegutseda nii, et kasu asemel ei sünniks kahju. Vahel tekib isegi kõige lihtsamate tervisemurede lahendamisel nõutus, kuidas on kõige õigem – sest internet on infot täis ja valida raske. On ka mõned ravivõtted, mis kindlasti ei sobi – hoolimata sellest, et nii võisid teha meie emad ja vanaemad.

Joostes, ronides ja rattaga sõites juhtub vahel ikka, et laps kukub põlve puruks või küünarnuki marraskile. Kui pole just tegemist sügava haavaga, mille puhul ei taha verejooks kuidagi kinni jääda, on täiesti võimalik lapsevanemal endal katkist kohta tohterdada. Kõige käepärasem puhastusvahend on tavaline vesi. Haavale tuleks lasta voolavat vett peale ning uhtuda mustus välja, selliseid pindmisi haavu võib ka seebiga pesta. Kui kellelgi õnnetuse juures viibinud inimestest on näiteks pudeliga kaasas joogivesi, siis see sobib suurepäraselt.

Loomulikult on olemas ka erinevaid desinfitseerivaid haavapuhastusvahendeid, sellisel juhul ma soovitan siiski kaasaegseid apteegitooteid, mis põhjustavad puhastamisel vähem valu ja kipitustunnet kui alkoholipõhised ained või vesinik. Ja ehkki briljantroheline, jood või kaaliumpermanganaat tunduvad olevat vanad ja äraproovitud vahendid, siis tegelikult segavad värvilised vedelikud haava seisukorra hindamist ning võivad haava kudesid kahjustada.

Kui haav puhastatud, tuleks kasutada haavageeli ja sulgeda haav haavaplaastriga või siduda. Tõde on see, et paranemiseks on haaval õhku vaja, kuid tänapäevased haavasidemed lasevad õhku läbi.

Minu enda lapsepõlves pandi sageli veritsevale kohale teeleht. Taimetargad ütlevad, et tegelikult peaks värske teelehe panema haavale purustatult, sest verejooksu aitab peatada just taimest tulev mahl. Omalt poolt lisan juurde, et haavale asetatav teeleht ei tohiks olla must või tolmune, niisiis kui katsetada, siis ikka puhaste lehtedega.

Lapsed peavadki jooksma ja ikka tuleb ette kukkumisi. Natuke saab aga hullema ärahoidmiseks midagi ka ennetuseks teha. Rattaga, samuti tõukerattaga sõites tuleks kindlasti kanda kiivrit ja miks mitte ka rattakindaid ja põlvekaitsmeid. Lastevanematele soovitan teha selgitustööd, et kõik kohad ei ole head mängupaigad. Näiteks mahajäetud varisemisohtlikud hooned või raudteeäärne ala ei ole kindlasti laste jaoks.

Meie siin Eestis oskame hinnata palavat suve, aga päikesevannidega ei tohi liialdada. Katmata peaga ereda päikese käes viibimine võib kaasa tuua päikesepiste, millest annab märku peavalu, uimasus, iiveldus ja isegi oksendamine. Esimese asjana tuleb veenduda, et kannatanu saaks päikese käest ära ja jooks vett, halvema enesetunde korral võiks pikali visata.Tuleb teha jahutavaid kompresse peapiirkonda – selleks asetada otsmikule ja kuklale märjad lapid, kõlbab ka märg paber.

Päikesepõletusest annab märku naha tugev punetus, olenevalt olukorra raskusastmest võivad tekkida isegi villid ja tõusta palavik. Kindlasti ei tohiks vana kombe kohaselt määrida kõrbenud nahale hapukoort. Jah, see on külmikust võetuna külm, mis ilmselt põhjustaski selle toiduaine laialdase kasutuse päikesepõletuse korral, kuid nahk ei saa rasvaste määrete alt piisavalt hapnikku, mis võib isegi olemise halvemaks teha. Nahka tuleks jahutada märja rätikuga, hästi aitavad ka jahutavad aaloed või teepuuõli sisaldavad geelid.

Päikesekaitsekreemi kasutamine ja mütsi kandmine on suvel väga oluline, samuti tuleks kaasas kanda veepudelit.

Puuk on vastik tegelane ja neid leidub nii metsas kui linnapargis ja koduaias. Kui leiate naha sisse kinnitunud puugi, peaks selle võimalikult kiiresti välja tõmbama. Selleks sobivad kõige paremini peene otsaga pintsetid, mida on võimalik apteegist soetada. Nendega tuleb haarata puuk kinni võimalikult pea juurest, nii naha lähedalt, kui võimalik ja siis ära tõmmata. Sealjuures peaks hoiduma pahategija tagakeha pigistamisest, sest selliselt on võimalikul haigustekitajal suurem tõenäosus inimese organismi pääseda.  Kindlasti pole vaja puuki võiga või alkoholiga määrida – igasuguse ärrituse korral võib puuk eritada haava sisse veelgi enam sülge ja nakatumisohtu suurendada.

Kui puugi pea jääb siiski sisse, siis pole tarvis hakata seda välja urgitsema. Ajapikku tuleb see ise välja. Aga puugi hammustuskohal võiks hoida silma peal, seda ka juhul, kui puuk tervenisti kätte saadi. Kui sinna ümber tekib sümmeetriline punane suuremat sorti sõõr, on alust kahtlustada borrelioosinakkust. Diagnoosi kinnitab ja ravi määrab siis juba perearst.

Soovitan kindlasti puukentsefaliidivastast vaktsiini. Erinevalt borrelioosist pole entsefaliidi vastu spetsiaalset ravimit ja haigus võib kulgeda väga raskelt, lausa eluohtlikult. Puugiohtu saab vähendada, kui metsa minnes pihustada endale peale puugitõrjevahendit, panna selga pikad riided ja toppida püksisääred sokkide sisse. Koju jõudes võiks aga teha puugikontrolli – puugil on kombeks parimat kinnituskohta otsides mööda ohvri keha ringi jalutada. Nii saab pahategija õigel ajal kätte.

Enne suure suve algust on mõistlik koduses esmaabikapis inventuur teha – ega sinna ole jäänud iidamast-aadamast poolikuid tabletilehti ja -purke. Neist võiks vabaneda, aga seejuures tuleb teada, et aegunud ravimite koht pole olmeprügis ja WC-potis, vaid ohtlike jäätmete vastuvõtupunktis, kus võetakse vanu ravimeid vastu tasuta. Igaks juhuks võiks kodus olemas olla erinevas suuruses haavaplaastreid ja -sidemeid, haava desinfitseerimisvahend, haavageel, valuvaigisti, allergiaravim, termomeeter ja palavikualandaja, päikesekaitsekreem ja jahutav geel põletuse puhuks, puugitõrjevahend ning midagi ka seedimise toetamiseks. Kui suvi möödub kodust eemal – vanaema juures või suvilas – peaks sealgi esmaabivahendid olemas olema. Siis on rahulik tunne suvele ning koolivaheajale vastu minna.