Heikki Mäki: hoolitsegem kõik selle eest, et sõjapõgenikke ära ei kasutataks

Põgenikevool tööturule suurendab võimalusi pettuseks ja inimeste ärakasutamiseks.

Tegemist on haavatava sihtgrupiga, kellel puuduvad teadmised meie seadustest ja kelle peamine mure on kuidagi ära elada.

Hiljuti kirjutas Ukraina tööjõu ärakasutamisest Äripäev. Tegu oli suure ja tuntud koristusfirmaga, kus töötas ka ukrainlasi – tegemist polnud veel sõjaolukorras saabunud põgenikega, vaid kolmandast riigist tulnud tööjõuga, kes pidi seaduse järgi saama siin töötades vähemalt Eesti keskmist palka. Väidetavalt oli mainitud koristusfirma käiku lasknud varemgi siin-seal paljastatud skeemi – Ukraina töötajad said küll keskmist palka, aga tegid selle eest ka üüratult ületunde. Ajalehes avaldatud allika sõnade kohaselt töötasid inimesed koguni kuni 400 tundi kuus.

Praegu ei tahagi ma veel kord kritiseerida välistööjõule kehtestatud kõrgema palgataseme nõuet. Selles samas artiklis said sõna need, kes kõnealuse koristusfirma teenust tellisid – tuntud ja mainekad ettevõtted, mille juhid laiutasid käsi: me ei teadnud, et midagi niisugust toimub. Aga miks ei teadnud? Sest Eestis pole töö tellijal vastutust. Ta ei pea huvi tundma, kas inimesed, kelle teenust ta vahendusfirma kaudu kasutab, on õiglaselt maksustatud, kas nende lepingud on korras, kas nad saavad puhkust ja ette nähtud sotsiaalseid tagatisi.

Oleme Finestas sellele ka varem tähelepanu juhtinud, sest tegu on suurema probleemiga kui ühe puhastusfirma juhtum. Näiteks Soomes on tööjõu vahendajal ja tellijal võrdne vastutus, ja mida suurem on renditööjõudu kasutav ettevõte, seda karmimad on tagajärjed, kui mõne tema juures töötava inimese pealt on maksu tasumine kasvõi päeva hilinenud. Korrektsed töölepingud ja tööaja arvestus on ka tööjõu tellija vastutus ning ei teki olukordi, kus ettevõtted saaks end õigustada: me ei teadnud, et meie heaks töötavaid inimesi kasutatakse ära.

Kuigi need ukrainlased, kes meile praegu iga päev saabuvad, on sõjapõgenikud ja neile ei rakendu keskmise palga maksmise nõue, ei tähenda see, nagu oleks skeemitamisel lõpp. Saabuvad ukrainlased peavad teadma, et Euroopa Liidu otsuse järgi võrdsustatakse nad sisuliselt alaliste elanikega. Seega tuleb põgenikke palgata ja tööl hoida Eesti seaduste järgi. See tähendab töötunde olenevalt kuu pikkusest 160–180, koos ületundidega maksimaalselt 200. Vastavalt seadusele korralist puhkust. Nad peavad olema kantud töötajate registrisse, neil peab olema haigekassa kindlustus. Siiras soovitus ukrainlastele on veenduda, et tööleping on sõlmitud ettevõttega, kes hakkab palka maksma, ja hea oleks, kui töötasu kantaks Eesti pangakontole.

Iseenesest peaks seadustest kinni pidamine olema elementaarne. Millest siis mure Ukraina põgenike pärast? Põhjusi on mitmeid. Töökohta valides guugeldame ettevõtte tausta, uurime tuttavatelt. Mujalt saabujatel on seda infot palju keerulisem leida, takistuseks on ka keel. Ja siis võtab inimene töö heas usus vastu. Kõik see kehtis ka varem, kuid nüüd on olukord veel tõsisem. Põgenikud on füüsiliselt ja emotsionaalselt vintsutatud, neil on vaja raha, nad tahavad minna kiiresti tööle ja see annab värbamisel võimaluse nende ärakasutamiseks. Juba rahuajal sattus vahel meie kaudu tööd otsima välismaalasi, kes olid saanud varem halva kogemuse. Küll ei makstud ületundide eest, küll ei lastud puhkusele. Inimestelt korjati passid ära, väites, et nii nõuab seadus. Ei antud töölepingut kätte, see olevat raamatupidaja juures seifis, ja aeti muud sõna otseses mõttes lolli juttu. Pole mingit põhjust uskuda, et sama ei üritata ka sõjapõgenikega, kes on veelgi haavatavam sihtgrupp. Kuigi neid koheldakse värske erikorraldusega Euroopa Liidu kodanikega võrdselt, mis võtab vajaduse maksta keskmist töötasu ja skeemitada ületundidega, jääb ikkagi võimalus skeemitada töölepingutega, et vältida sotsiaalmaksude maksmist. Pole võimatu, et tekib ka ümbrikupalga maksjaid.

Ebaausate tööandjate kõrval on sõjaolukord hea pinnas kahtlaste vahendusfirmade tekkeks. Kohe, kui niisugune suur hulk inimesi hakkab tööd otsima, leidub ärakasutajaid, halvemal juhul selliseid, kes tegelevad inimkaubandusega.

Esimesed sõjapõgenikud on juba Eestis töö saanud. Eelkõige jõuavad nad sinna, kus pole eesti keele nõuet – puhastusteenindusse, tööstusesse, osaliselt ka kaubandusse. Kuigi ükski seadus selleks ei kohusta, võiksime olla teadlikud, kuidas neil Eestis töötades läheb. Tellija, tunne huvi, kas sinu objektidel toimetavad ukrainlased töötavad normaalse koormusega. Inimesed, kelle kolleegideks satuvad sõjapõgenikud – uurige, kas neile anti tööleping, kas nad said seal kõigest aru. On väga oluline, et ka töökollektiiv nõuaks oma tööandjalt korrektset ja seaduskuulekat käitumist ning survestaks kõiki töötajaid võrdselt kohtlema. Et mõnes järgmises artiklis oleks vähem käte laiutamist: aga mina ju ei teadnud.