Juhtkiri: maskid langesid

Laupäeval saabus paljudele kergenduseks teade: pühapäevast ei pea enam avalikes siseruumides maski kandma. Maskikohustus oli viimane Eestis kehtiv koroonapiirang. Kolm nädalat tagasi kadus koroonapassi küsimise nõue ning söögi- ja lõbustuskohad võivad olla lahti nii kaua, kui soovivad.

Enam ei seisa turvamehed poeustel maski kontrollimas, ega pea politseinikud käima mööda kohvikuid ja spordiklubisid maske ja koroonapassi küsimist kontrollimas. Kevad ja vabaduse tunne on pannud inimesed liikuma – piirangute ajaga võrreldes jagub nüüd rohkem külastajaid kohvikutesse ja spordisaalidesse. Ilmselt pole koroonapassi nõude lõppemine siin ainus põhjus, vaid oma osa on ka läheneval kevadel ja päikeselistel ilmadel, mis on inimesed rohkem liikuma pannud. Vaid teatrisaali pole publik veel tagasiteed leidnud. Kas tajuvad inimesed seal veel ohtu oma tervisele või hoiavad suure hinnatõusu kõrval piletiraha hoopis kokku, on iga inimese enda vastata.

Ent neid, kes viiruse suhtes ettevaatlikud, veel jagub. Peamiselt jätkavad maski kandmist eakamad inimesed ehk riskirühma kuulujad, kes pelgavad viirust rohkem ja kellel on ka oht viirust raskemalt põdeda. Selline lähenemine on mõistlik, sest viirus pole kuhugi kadunud.

Eesti on pisut üle kahe aasta olnud vahelduva eduga koroonapiirangute rüpes. Kuigi kõik kolm kevadet on tulnud erinevalt. Esimesest koroonalainest mäletame veel eriolukorda koos kaupluste laussulgemise ja isegi mänguväljakute piiramisega lintidega, eelmisest kevadest rangeid piiranguid, mis esimesest koroonalainest palju ei erinenud. See kevad tuli palju kergemini ja kehtestatud piirangud elu päris seisma ei jätnud. Nüüd on ministrid lootust andnud, et sedasorti piirangud enam ei tule  – järgmiste koroonalainete ajal jääb kõik inimeste enda vastutada. Loota, et uusi koroonalaineid enam ei tule, on liialt optimistlik – ei kao see viirus kuhugi, vaid eks me pea sellega elama õppima.