Homme saab 73 aastat suurimast küüditamisest Eestis. Just suurimast, sest väiksemaid küüditamisi oli hiljemgi. 1949. aasta märtsis viidi Eestist Venemaale ligi 21 000 ja Baltikumist kokku umbes 95 000 inimest.
Ja ammugi polnud märtsiküüditamine esimene omasuguste seas. Ka juunis 1941 läksid rongid ida poole küüditatutega Eestist, Lätist-Leedust, aga siis ka Valgevenest ja Moldaaviast. Tookord Eestist ligi 10 000, kokku aga kõigist nimetatud piirkonnist peaaegu sama palju kui 1949. aastal Baltikumist.
Lõuna-Eesti murdes kirjutatud Käsu Hansu nutulaul räägib Põhjasõja-aegsest sündmusest, kui 1708. aastal küüditati Venemaale vallutatud Tartu saksa kodanikkond. Ei midagi uut siin päikese all.
Oli neid, kes jõudsid koju tagasi, ja neid, kes jäid kas teele või surid Siberis. Küüditatute mälestuspäevad on olnud juba aastaid võimalus üles näidata oma austust ja lugupidamist nende vaprate vastu, kes tagasi tulid, ning mälestada neid, kel see ei õnnestunud. Mäletame loomulikult, aga kas meil on sellest ka midagi õppida?
Võiks ikka küll, seda enam, et naaberriik ei paista kuigi õppimisvõimelisena ega ole oma kombeid kuigi palju muutnud. Nagu näha, ei ole küüditamine ka praeguses sõjas Ukraina vastu tundmata nähe.
Üsna Eesti taasiseseisvumise paiku ja pisut enne seda, kui neil teemadel hakati jälle avalikult rääkima, tekkisid kohe inimesed, kes väitsid, et muidu polekski küüditatud, kui naaber kaevanud poleks. Mitte et see oleks ilmvõimatu, et mõni mees või naine naabri peale kaebama läks, kuid on siiski teada, et küüditamisaktsioon oli Nõukogude Liidu keskvõimu korraldatud ning plaaninumbridki kohalikele asjapulkadele kätte jagatud. On märke, et seesuguste kaebamisjuttude taga, ja mitte ainult taasiseseisvumise paiku, vaid juba varemgi, oli meid okupeeriva naaberriigi julgeolekuteenistus.
Seega mäletame, mälestame ja meenutame, aga keskendume ühistele eesmärkidele ja omavahelisele lugupidamisele.
