Kes siis olid 2021. aasta kohalike valimiste kaotajad ja võitjad? Kahe nädala eest panin siinsamas kirja mõned mõõdikud, mille vastu Eesti erakondade tulemust võiks hinnata.
Reformierakonnal ei õnnestunud Tallinnas võrreldes 2017. aastaga volikogukohti juurde saada, vastupidi, kolm mandaati läks kaduma. Üle Eesti oli tulemus 17,3 protsenti antud häältest 19,5 protsendi vastu neli aastat varem.
15 mandaati Tallinna volikogus oli siiski pika edumaaga teine tulemus, kolmandaks Reformierakond ei jäänud ning tänu Eesti 200 lisandumisele pididki teised erakonnad vähem mandaate saama. Nüüd on ka selge, et Reformierakonnal polnud õnne saada valimised võitnud Keskerakonna koalitsioonipartneriks – nagu ka see, et Kristen Michali juhtimisel Keskerakonna vastase koalitsiooni kokkupanemist isegi ei hakatud katsetama – ehkki enne valimisi Tallinna opositsioonierakonnad kõik selliseid ootusi esitasid.
Omaette küsimus on, kas Tallinnas Keskerakonnaga linna juhtimise vastutuse võtmine oleks olnud Reformierakonna jaoks võit. Nominaalselt kindlasti, kuid varasemate Keskerakonna pealinna koalitsioonipartnerite kogemused on olnud viletsad. Kui Toompeal on Reformierakond kõigest hoolimata suurem ja kogenum koalitsiooni osapool, siis Tallinnas olnuks ükskõik millise kohtade jaotuse puhul asi vastupidi.
Reformierakonna nõrgale Tallinna tulemusele lisandus oodatust nõrgem sooritus Tartus, kus Reformierakond peab nüüd taas üritama kahe partneriga koalitsiooni.
Reformierakonna esimees Kaja Kallas on rõhutanud valitsusvastutuse mõju partei üldisele valimistulemusele. Ootus oli siiski arvamusküsitlustest lähtudes kõrgem ning suuremast kaotusest pääsemise eest peaks erakond tegelikult tänama Eesti 200 ebaühtlasi nimekirju ja sotside väga loidu esitust.
Sotsiaaldemokraatlik erakond oligi kohalike valimiste vaieldamatu kaotaja. 2017. aastast poole võrra nõrgemat tulemust ei selgita ükski jutt valimisliitudest või head tulemused mõnes vallas. Alla jäädi ka Isamaale, kelle hästi rahastatud ja süsteemselt läbi viidud kampaania koos tavapäraselt valijatele tuntud nimesid sisaldanud nimekirjadega kompenseerisid karisma ja sära puudumist.
Konkurendid ja meedia näevad Keskerakonna lüüasaamistena Tallinnas ainuvõimu kaotamist, Narvas Katri Raigi nimekirjale mäekõrgust allajäämist ning viletsat tulemust Tartus. Lähemal vaatlemisel paistab siiski, et esimesed kaks on pikas plaanis vaadates erakonna jaoks pigem positiivse märgiga.
Narvas on Keskerakonna juhtkond Jüri Ratasega eesotsas neli aastat püüdnud korruptsioonitaaka kandvaid tegelasi erakonna kaubamärgi küljest lahti raputada. Veenev lüüasaamine võib seda protsessi kiirendada ja lubada pea puhtalt lehelt alustada.
Tallinnas sai Keskerakond nii absoluutarvuna kui ka suhteliselt rohkem hääli kui 2017. aastal. Ainuvõimu võttis neilt uue fraktsiooni sissetulek volikokku. Kui nüüd võtta taas pikem vaade, siis võib vajadus koalitsioonivalitsus moodustada olla Keskerakonnale Tallinnas kauaoodatud võimalus uus lehekülg keerata, samas võimu kaotamata. Järgmised neli aastat ei saa keegi öelda, et Keskerakonnal on Tallinnas kontrollimatu monopol. Tartu tulemus oli reaalne kaotus, kuid seegi sisaldab Jüri Ratase vaatest võimalust tuua riigikogu valimisteks ülikoolilinna tagasi Aadu Must ning lõpetada vahepealne segadus.
Kahele uue tulija ootustega kohalikele valimistele läinud erakonnale, Eesti 200-le ja EKRE-le, olid tulemused segased.
Eesti 200 kindlasti tõestas, et neid tuleb järgmistel riigikogu valimistel parlamenti oodata, kuid näitas ka, et selleks on vaja palju tugevamat organisatsiooni ja palju tugevamaid nimekirju üle Eesti. Praegune osaline edu tõenäoliselt lisab kindlust erakonnaga uute nimede liitumiseks.
Ka EKRE puhul paljastasid kohalikud valimised lühikese pingi. Erakonna tuntuimate nimede Tallinna koondamine ei andnud enamat pika vahega kolmandaks jäämisest. Riigikogu valimistel tuleb erakonna esimees viia kandideerima suurimasse ringkonda ehk Harjumaale, kuid teisedki ringkonnad vajavad tuntud esinumbreid, keda aga selgelt ei jätku.
