Tänavused kohalike omavalitsuste valimised tunduvad nelja aasta tagustega võrreldes kuidagi vaiksed ja rahulikud. Tõsi, linn on nimekirjade esinumbrite üleelusuuruse pildiga plakateid täis ja nädalavahetustel kohtab siin-seal poodide ukse taga pastakaid ja kommi jagavaid kandidaate, aga see jätab ikkagi üsna lahja mulje. Nimekirjade valimisüritusi, kuhu inimesi tasuta söögi-joogi või mõne tuntuma esinejaga kohale meelitataks, ei ole, napib ka avalikke debatte, kus valijad kõigi nimekirjade esindajatelt oma küsimustele vastuseid võiks saada.
Ühelt poolt on hillitsetud kampaania põhjus selge – taas järjest enam pead tõstva koroonaviiruse taustal ei sobigi suuremaid rahvakogunemisi korraldada, eriti siseruumides. Teisalt käib selline tingeltangel valimiste juurde ja toob sügisesse natuke elevust. Seda enam, et pastakat või pannkooki ulatades või inimesi muul moel kokku kutsudes saab ju ka oma mõtetest rääkida. Pealegi, ega pastaka või meepurgi vastu võtmine sunni veel selle ulataja poolt hääletama.
Aga võibolla ei tulda tänavatele ega kutsuta rahvast kokku sellepärast, et mõtteid polegi. Praegustes oludes on osa valimiskampaaniast kolinud sotsiaalmeediasse, kus kandideerija tegevus piirdub pahatihti oma pildi ja järjekorranumbri jagamisega. Seda, miks peaks just sellele inimesele oma hääle andma, paraku postitusest enamasti ei selgu – pole kirjas, mis sõnumiga just see inimene tahab volikokku minna ja mille eest kavatseb volikokku pääsedes seista.
Kipub jääma mulje, et paljud kandidaadid ei teagi, miks nad õigupoolest volikokku pürivad. Sageli kuuleb selliseid tagaplaanile hoidvaid kandidaate ütlemas, et nad ei kavatse mingit kampaaniat teha. Siis jääb küsimus: miks neile siis hääle peaks andma?
Ivan Makarov: Mida te siis veel Tipiga tegite???
Õige kampaania käib netis, antakse nii, et suled lendavad! Huvitav, et ajakirjanikud ei tea seda!
Tuleb vist taaskasutada võimalust mitte valida. Mõned kenad inimesed on küll kõigis nimekirjades, aga ei ole ju saladus, et nimekirja poliitikat hakkab kujundama ikka selle nö tagatuba ja mõnede puhul ka peamiselt liider ise. Nende seas on vaid üks keda valida riskiks, aga erakond kuhu ta kuulub teeb iga päev kampaaniat, mis vabandage väljendust, aga südame pahaks ajab. Kas tõesti näitavad uuringud, et haritud Eesti rahva seas on ikka nii palju neid l0lli hääle kandjaid, et nende kokkukrabamise nimel tasub kõik arukamad inimesed eemale peletada. Reklaame sellises nunnuhoidmise ja suurustleva – meie tegime ja toome taeva maa peale stiilis tuleb… Loe rohkem »
“….. nad ei kavatse mingit kampaaniat teha. Siis jääb küsimus: miks neile siis hääle peaks andma?” Siit järeldub,et hääl tuleb anda neile kes kõvemini karjuvad !
Nagu sea niitmine palju kisa aga vähe villa !
“kui suppi ei saa, siis on vaikus”. Haapsalu linna rahvas on tõesti üks eriline/rahulik rahvas, oskab mötelda ja ei lähe kaasa nende igasugu sissetoodud kampaaniate ja provotseeritud intriigidega mida pakutakse. Siin on tähtis inimene ja see mida ja kui hästi ta teeb. Parteide mullitamine ei lähe korda, kui siis vaid neile endile, et kindlustada koht valitsemises ja seda juba nõukaajast ja ka varemast ajast. Rahvas vaatab pealt, teeb otsuse ja jälgib mängu, mis saab peale seda kui tsirkus on läbi…
Peeglike, peeglike…
Ajakirjandusel on võimalus tekitada diskussioone ja nõuda vastuseid.
Miks ei tehtud?
Kaks täiesti eriilmelist artiklit, üks Kaie Ilvese sulest – Urmas Sukles: Karilaid on Toompeal kõva mees, aga… (80 kommenaari) ja teine Rait Maruste sulest: kohalike valimiste põhiküsimus (8 kommentaari). Rait Maruste jutus on diskussiooni alustamiseks mitu probleemi tõstatust, aga tuleb välja, et rahvale jäävad need arusaamatuks ja rahva seast kostub pimedat sõimu, mis ei haaku artikli sisuga – “kommunist.” Ajakirjaniku (Kaie Ilvese) poolt toodetud artikkel on seevastu klähvivas stiilis, kus teemasid ei arendata… . Ajakirjandus võiks rohkem pingutada, hetkel jääb mulje, et kui suppi ei saa, siis on vaikus.
Kas pole siin küsimusi endale, Juhtkiri!