Juhtkiri: hirm

Haapsalu rahumeelsesse ellu lõi välguna sisse teadmine, et mees, kes ligi 30 aastat tagasi siin vähemalt ühe tüdruku tappis ja kahte vägistada püüdis ning 28 aastat tagasi surma mõisteti, võib pääseda vabadusse. Ja ta võib tulla elama samasse kanti, kust ta oma koletud kuriteod toime pani.

1992. aasta juuli lõpus jäi Haapsalus kaduma kümneaastane Sveta. Teda otsiti, kuid tulemusteta. Lapse kadumisele saadi jälile augusti keskpaigas, kui Haapsalus püüti vägistada 12aastast tüdrukut. Õnneks pääses tüdruk minema ja oskas oma ründajat kirjeldada. Nii saadi jälile Vassili Otškalenkole, kes lõpuks ka Sveta matmiskoha ette näitas. Lääne maakohus karistas Otškalenkot 15aastase vanglakaristusega, mille ringkonnakohus muutis hiljem surmanuhtluseks.

See ei ole esimene kord, kui surmamõistetu vabadusse pääseb. Septembri algul kirjutas Postimees Oleg Pjatnitskist, kes tapmiste, vägistamiste jpm eest kokku peaaegu 38 aastat trellide taga viibis. Ka tema mõisteti 1992. aastal surma, kuid surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega. Nüüd vabanes mees seistmeaastase katseajaga, elab Harjumaal Laitse lähedal probleemsete inimeste rehabilitatsioonikeskuses Lootuse külas ja teeb tulevikuplaane.

On tõesti juhuseid, kus ka koletuid kuritegusid toime pannud inimesed on ümber kasvanud ning alustanud uut ja seaduskuulekat elu. Sellisel juhul oleks kunagiste tegude meelde tuletamine, seda enam, kui karistus on kantud, nende suhtes ülekohtune. Kuid kaugelt rohkem on juhtumeid, kus vabanenu paneb toime uue kuriteo ja on peagi vanas keskkonnas tagasi.

Me ei tea, mis toimub inimese peas, kes on olnud ligi 30 aastat ühiskonnast ära lõigatud. Me ei tea praegu ka seda, et kui kohus otsustab Otškalenko vabadusse lasta, siis millistel tingimustel. Aga ebakindlust tekitab tema vabanemine kindlasti, seda mitte ainult kunagistes ohvrites või politseinikes, kes toonaseid kuritegusid lahendasid, vaid kogu siinses kogukonnas.