Anvar Samost: kohalikud valimised tulevad seekord äkki

Tallinnas on tänaval üksikud plakatid, vallalehtedes on äsja ilmunud teated valimiskomisjoni ja valimisjaoskondade aadresside ja tööaegade kohta. Ja ongi enam-vähem kõik.

Sellel on mitu erakorralist põhjust. Esiteks on kohalike volikogude valimised sel aastal lähestikku presidendivalimistega. Kuigi kogu aeg on kurdetud, et kandidaate pole varakult esitatud ja debatt puudub, siis tegelikult on avalik ruum presidendivalimisi täis.

Teiseks sööb kõikide muude teemade eest hapniku ära üha kestev koroonakriis. Midagi pole teha, valitsuse poolt piirangute tagasitoomine põhjustab taas inimestes ärevust ning nii on presidendivalimiste kõrval teinegi tähelepanuröövel. Eriti puudutab see Eesti suurimat omavalitsust ehk Tallinna linna, sest mujal on kohalike valimiste küsimused niikuinii kohalikud.

Tuleme nende kahe toas laiutava elevandi juurde tagasi, aga enne vaatame, kuidas erakonnad valmis on.

Kui tagant alustada, siis rohelised on mitme uuringu järgi üsna hea toetusega. Parlamendivalimiste mudelis küünib see valimiskünnise alla, aga kohalikel valimistel on asi keerulisem – valida saavad ka mittekodanikud, kõikidesse omavalitsustesse väikeparteidel oma nimekirja ei jagu. Aga välistada ei saa, et Tallinnas või Tartus võivad rohelised üllatada ja volikogusse jõuda.

Kui rohelistel oleks Tallinna või Tartu volikogusse jõudmine saavutuseks, siis viie ja seitsme toetusprotsendi vahel kõikuvale Isamaale oleks ühest või mõlemast suurlinna volikogust välja jäämine traagiline hoop. On ka näha, et see oht püsib erakonnal silme ees ning teistest varem ja suurema pühendumisega on kampaania käima lükatud.

Tallinnas on kõik käiku pandud elemendid korduvalt läbi proovitud: veteran-esinumber Urmas Reinsalu, kampaania põhiteemana Keskerakonna ainuvõimust tulenev korruptsioon ning isegi loosung „Plats puhtaks”. Ei saa välistada, et juhul, kui Reformierakond samasse nišši ei lähe, näiteks soovist Toompea koalitsiooni hoida või lootusest Tallinnas koos Keskerakonnaga koalitsioon luua, võib valitud strateegia Isamaa volikokku viia.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna kohta on raske muud öelda kui – vaatame. Tundub, et ka sotsid ise vaatavad. Arvamusfestivalil sai ühel õhtul vaadata vanu poliitreklaame, kust sotside omad hästi tehtute ja meeldejäävatena eristusid, kuid sellist sotsiaaldemokraatlikku erakonda pole valimistel ammu kohanud. Tartus on sotsid tänu linnavalitsuses osalemisele hästi pildis, aga paistab, et päris paljudes väiksemates omavalitsustes minnakse välja hoopis mõne valimisliidu ridades.

Võimsa toetusreitingu on just kohalikeks valimisteks saavutanud Eesti 200, tõenäoliselt valijate abil, kes tahavad valida ka seekord uut jõudu, kuid samas eelistavad liberaalseid sõnumeid. Väidetavalt on Tallinnas kohalike valimiste mudelis ühe uuringu alusel Eesti 200 napilt Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE kannul. Küsimus on, kas ilma konkreetsete kandidaatideta mõõdetud erakonna üldtoetus kandub edasi ka nimekirjadele, kus ei pruugi igale poole tuntud nimesid jätkuda.

EKRE võib olla nende valimiste kõige suurem üllataja – nii Tallinnas, Tartus kui ka ja lausa Ida-Virumaal. Viimati mainitud piirkonnas on EKRE Turu-uuringute küsitlusi vaadates pidevalt populaarsuses kerkinud ning augustis koguni pikalt esimeseks tõusnud. Ei ole usutav, et nad üheski Ida-Virumaa linnas võimule saaksid, kuid riigikogu valimistele mõeldes on tegemist märgilise saavutusega.

EKRE on Martin Helme juhtimisel ka mitmesuguseid vabadustega seotud teemasid üles võttes oma potentsiaalset valijaskonda laiendanud. Kahtlemata kuuluvad nad seega gruppi, kelle eest konkurendid, eelkõige Reformierakond ja Keskerakond, osa kampaaniast juba ära on teinud.
Aga veel rohkem kui EKRE-le on Keskerakond Narvas kampaaniat teinud Katri Raigile, kelle kohalikud Keskerakonna kaubamärgi kasutajad linnapea kohalt maha võtsid. Kuigi Tallinnas on Mihhail Kõlvart väga populaarne venekeelsete seas ning hea mainega ka üldiselt, siis volikogu enamust ennustada on keeruline. Küsimus on, kas rahulik Kõlvart mobiliseerib Keskerakonna valijaid sama hästi kui iga kord enne valimispäeva „meie omadele tehakse liiga”-meetodit kasutanud Savisaare-aegne seltskond.

Reformierakonnal tuleb tõenäoliselt üle Eesti keskmisena ilus tulemus. Iseasi, kuidas läheb Tallinnas ja kui kaugele jääb EKRE. Kui EKRE peaks saama veidigi võrreldava toetuse, siis tulevad riigikogu valimised 2023. aastal ilmselt tõesti teisiti.