Haapsallase Anne Rekkaro vastses raamatus „Muinasjutte Haapsalust” on tosin muinasjuttu, raamatu on illustreerinud haapsallane Aide Leit-Lepmets.
„Selles raamatus on 12 lugu. Iga kuu kirjutasin ühe loo,” ütles Rekkaro. „Mõtlesin Haapsalu peale selles mõttes, et Haapsalus võeti mind üsna hästi vastu, kui ma siia seitse aastat tagasi elama tulin.”
Raamat raamatuks aga vanaproua Preisi päritolu kõlab uskumatult, väärides omaette teemakäsitlust. Rahuajal 100 000 preislast surnuks näljutada – see on ikka tõeline ‘maalmavabastajate’ tase! Suured humanistid teisiti kui sadade tuhandete kaupa tsiviliste ei massimõrvanudki (Jaapani linnad, Drezden). Ei tea, kellelt nad õppisid?
Oleks Hiiumaale elama läinud, siis oleks vaja veel mitu head aastat oodata, enne kui “tulnukas” põlisrahva hulka vastu võetakse…aga tore kuulda, et kõik polegi veel hukas ning meie hulgas ka sõbralike inimesi leidub, kes terekätt valmis uustulnukale ulatama.
“Mõtlesin Haapsalu peale selles mõttes…” Eks ta ole. Kas ka raamat kubiseb taolistest värdväljenditest?
Huvitav palju ka maksti.