See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures.
Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida.
Et suviti tuleb lühemaid või pikemaid kuivaperioode ikka ette, on mõistlik nende peale mõelda juba istutusalasid rajades või istutusi planeerides. Saame tegelikult põuakahjude vältimiseks juba eos üht-teist ette võtta.
Esiteks – multš aitab väga palju. Uskumatult palju. Olen multšimisest juba varem neil veergudel kirjutanud, aga ei küll küllale liiga tee. Multš vähendab pinnase aurumist ja hoiab mulla taime juurte ümber niiskena veel kaua pärast vihma või kastmist. Eriti kasulik on multšiga katta maapind tihedat kastmist vajavate kultuuride ümber: aedviljapeenrad, marjakultuurid, kasvuhoone mullapind, värskelt rajatud lillepeenar noorte istikutega, alles äsja istutatud hekihakatis või uustulnukast puu-põõsas. Ma oma kogemustest julgeks öelda, et korralik, 7–10 cm paksune multšikiht vähendab kastmisvajadust umbes viis korda. Korralikult multšitud köögivili elab näiteks paarinädalase kuivaperioodi ilma arenguhäireteta üle kordagi lisakastmist vajamata.
Köögiviljapeenarde multšimiseks on minu kogemust mööda kõige parem materjal põhk. Kes on proovinud, kiidab ka lambavilla, eriti kasvuhoones. Pesemata vill annab iga kastmise või vihmaga mullale ka toitaineid. Saepuru, puukoor ja puiduhake jällegi röövivad lagunedes mullast lämmastikku, mis kulub hädasti ära köögiviljale endale – aga püsilillede ja puude-põõsaste alla sobib ta hästi. Multšiks kasutatud hein jällegi sisaldab palju umbrohuseemneid ning pole sellepärast ehk parim valik.
Teine tõhus abimees põua vastu on mullaalused imbkastmissüsteemid. Neid kasutatakse meil enamasti küll kasvuhoonetes, aga on ka avapeenardele mõeldud süsteeme. Need paigaldatakse muidugi juba peenart rajades. Eriti tõhusad on need koos multšiga, mis ei lase väärtuslikul veel ära auruda. Sobivad jällegi nii iluaias kui köögiviljamaal kasutamiseks.
Juba hoopis vähem tolku on vihmutitest ja muudest kastmistarvikutest, kuid muidugi on see parem kui mitte midagi. Taimed saavad ikkagi oma vee kätte, kuigi katmata mullast aurab palju sellest lihtsalt ära ega jõua iialgi taime janu kustutama. Samuti kipume kastma üsnagi pealispindselt, niisutades vaid kümmekonda sentimeetrit mullapinnalt. See tähendab, et ka taim jätab oma juured kasvama just mulla ülemisse kihti, sellesse, mis niiskust saab – selle asemel et suunata juured sügavamale pinnasesse, kus niiskus säilib paremini ja kus leidub lisatoitaineid.
Kui juba pideva kastmise peale välja minna, siis tuleks vähemalt selle eest hoolitseda, et muld võimalikult sügavalt märguks. See tähendab aga rohkem tööd ning vaeva ja suuremat ajakulu.
