Üllatav avastus: Estonia vööriramp on täiesti lahti

Parvlaev Estonia kuuendat uuringupäeva saatis sügavat hämmeldust tekitanud avastus: ramp, mis nii 2019. aastal Norra dokumentaalfilmi loomisel kui ka 1994. aasta ametliku raporti järgi oli suletud, leiti nüüd olevat täielikult lahti, kirjutab Postimees.

Ametliku versiooni järgi on vraki vööriramp vaid meetri jagu lahti ning varem on just suletud ramp olnud põhjendus, miks laeva autotekile sisse ei pääse. Robot sukeldus kaks korda ja meresügavusse laskunud sukelaparaadi vaateväli loomulikult salvestati.

Uuringujuht ja Eesti ohutusjuurdluse keskuse (OJK) juht Rene Arikas kinnitas Postimehele, et vööriramp lebab paremas pardas, toetudes osaliselt laeva kerele. “Võimalik on näha autoteki sisemust, kus on autoteki lael palju erinevaid materjale,” lisas ta.

Arikas tunnistas, et varasemad andmed kinnitasid vastupidist. “Tõepoolest varasemalt on erinevate uuringute käigus tuvastatud, et vööriramp on osaliselt avatud, ehk tõesti on võimalik läbi väga kitsa prao sinna autotekki sisse näha. Täna me näeme, et vöörirampi ees ei ole ja meil on täies ulatuses avatud sissepääs autotekki,” selgitas uuringujuht.

Lõpparuandest, mille koostasid Eesti, Soome ja Rootsi ühiskomisjonid, leiame fototõenditega kirjelduse, et vööriramp on avatud osaliselt, mitte täielikult. “Vööriramp oli veidi avatud, umbes ühemeetrise avaga üleval. Rambi seisundit uuriti peaasjalikult alumises osas, sest juurdepääs ülemisele osale oli takistatud. Kaks vasakpoolset hinge rambi allservas olid lahti rebitud. Rambi mõlema käituri kolvivarte kinnitused olid purunenud. Kuivõrd ramp oli osaliselt avatud, olid ka käiturid osaliselt välja tõmmatud,” leiame raporti 120. leheküljelt peatükist “Rambi vigastused”.

Eesti valitsuse aastatel 2005– 2009 moodustatud parvlaev Estonia nn relvaveo asjatundjate komisjoni juht Margus Kurm märkis, et ramp oli ees nii 1994. aastal vrakki filmides, rahvusvahelise laevahuku uurimise komisjoni (JAIC) lõppraporti järgi, Saksa ajakirjaniku Jutta Rabe 2000. aasta filmimaterjalis kui ka 2019. aastal, mil laeva käisid dokumentaalsarja tarbeks uurimas Norra filmitegijad.

“Ühesõnaga, 25 aastat on ramp olnud kinnises asendis laeva küljes. Raske uskuda, et see nüüd, vahetult enne allveeuuringuid ilma kellegi kaasabita lihtsalt ära kukkus ja end vraki najale seisma upitas,” tõdes Kurm.

Rene Arikase sõnul ei ole nad praegu võimelised vastama küsimusele, kas ramp on eraldunud gravitatsiooni jõul või inimtegevuse tulemusena. “Praegu oleme võimelised ainult tuvastama, et vööriramp ei ole kinnitatud hingede külge ja ta lebab laeva paremas pardas toetudes osaliselt laeva kerele,” sõnas Arikas.

Ka Estonia laevahuku rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimene juht Andi Meister kinnitas eelmisel sügisel Postimehele antud eksklusiivintervjuus, et ramp oli vrakil kinni ja seetõttu tuukrid tekile filmima ei pääsenud. “Sinna tekile ei pääse sisse, tekk on risuhunnik. Ma ei arva – ma tean seda,” sõnas ta Postimehele.

Ohutusjuurdluse keskuse juhi Rene Arikase sõnul pidi kolmapäevaks olema mõõdistatud kogu vraki ümbrus ning aluse teekond märga sängi. Samuti oli plaanis jätkata puurimistega eri kohtades, viia läbi akustiline merepõhja uuring ning alustada allveeroboti uuringutega, kinnitati Postimehele uuringute viiendal päeval.

Ohutusjuurdluskeskuse juht Rene Arikas tõdes, et uuringute esimestel päevadel kogutud andmed ületavad juba praegu varasemate uurimistöödega kogutud informatsiooni. “Informatsioon 1995. ja 1996. aasta uuringutest ei olnud piisavalt täpne. Nüüd saame tükk maad detailsema ja ülevaatlikuma informatsiooni,” nentis Arikas, viidates tehnoloogia tormilisele arengule.

Parvlaev Estonia uppus Läänemerel 28. septembril 1994 kella 0.55 ja 2.03 vahel. Laev oli teel Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137 ja hukkus 852. Leiti vaid 95 hukkunu surnukehad.