Eile sai 80 aastat päevast, mil Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest, Ukrainast ja Moldovast küüditati Siberisse kokku üle 85 000 inimese. Eesti ligikaudu 10 000 küüditatust umbes 3000 olid mehed, kes kohe peredest eraldati, ning ülejäänud 7000 naised, lapsed ja vanurid. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus 6000 eestlast.
Operatsiooni eesmärk oli viia kodumaalt ära ehk teha tegutsemisvõimetuks kõik, keda nõukogude võim käsitles vastastena – riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talunikud. Et suurem osa küüditatud pereliikmetest olid need, kes poleks kuigi suurt vastupanu osutanud, on arusaamatu julmus.
Äraviidute, nii võõrsil hukkunute kui ka tagasijõunute mälestamine tundub iseenesestmõistetav. Juba on üles kasvanud põlvkond, kes ei saa enam öelda: meile ei räägitud selliseid asju. Me mäletame, mõtleme neile, kes sinna jäid ja kes sealt tagasi tulid, aga peaksime mõtlema ka meile endile ja enda vastutusele, sest ka siis ei olnud saatjad ainult kusagilt mujalt tulnud võõrad, vaid neid oli ka meie endi hulgast. Nii mõnedki küüditatud meenutavad irvitavat ja kahjurõõmsat naabrimeest küüditajate hulgas.
Võiks arvata, et see, kas need asjad said alguse eri vaadetest, kadedusest, pisikestest või suurematest õelustest, ei ole enam oluline. Mõnes mõttes polegi. Inimestena võiksime siiski midagi kõrva taha panna. Näiteks mõelda sellele, kuidas taluda, et inimene minu kõrval saab asjadest hoopis teistmoodi aru. Või on ta jõukam kui mina. Või saab ta, vastupidi, iseendaga hakkama veidi kehvemini ning ilmselt toetatakse tema toimetulekut ka minu maksurahast.
Mis võiks niisuguste vapustuste võimalust ühiskonnas natukenegi vähendada, on isiklik vastutustunne ja vastastikune lugupidamine. Lihtne viisakus teise inimese vastu, olgu ta nii imelik, rikas, vaene või loll kui tahes.
Positiivsus on hea,tervislik aga vaadates missugune kahepalgelisus ja topeltmoraal valitseb meie “suurte” juhtide hulgas tekib lihtsalt masendus ! Mis muidugi ei sunni poemüüjat,naabrimeest jne.sõimama .
Eriti hea näide on DELFI kus väidetavalt lääne fondide raha toel ropp sõim ja mõnitamine venekeelse elanikonna aadressil nii siin kui sealpool Peipsi järve käib täie hooga.
Kes me oleme,et tahame tervet maailma õpetada kuidas elada aga ise oma konnatiigis pole võimelised ……. ?
Kena üleskutse küll, aga mis päris võimatuna tundub.Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pane youtube ette ja vaata riigikogu infotunde, eriti neid eellmise valitsuse omasid. Näed sellist vihkamist, kui üritad rahvusmeelne olla, hea meelega tapetaks sind maha.Kohutav viha meie inimeste poolt valitute seas, kes endid veel sallivateks ja liberaalse maailmavaatega tegelasteks peavad.Õelust on liiga palju, et ilus muinasjutt toimida saaks
Eino, alustuseks piisab sellestki kui ise viisakas olete inimeste vastu. Ei pea kohe hakkama otsima neid, kes seda pole. Olen viisakas oma sõpradega, tuttavatega, teenindajatega, bussis kaasreisijatega, taarapunktis taarat ära andva eluheidikuga, jne jne. Vähemalt mulle tundub, et just sellele on siis juhtkirjas tähelepanu pööratud.
Seda niikuinii. Lihtsalt juhtisin samuti tähelepanu, et kõik ei ole kahjuks nii ilus ja hea, kui isegi väga tahaks.
et pole tõesti oluline, tänapäeval müüakse eestlast ja eesti maad igal turul, peaasi et tasku midagi pudeneks ja müüad on ikka samad, eelmiste müüate võsukesed
Müüjad on see sõna!