Oma 30. sünnipäeva aastal vahetab omanikku Haapsalu üks tuntumaid ja edukamaid ettevõtteid. Haapsalu uksetehas on olnud mõneti näidisettevõte, kuhu on viidud Läänemaa külalisi peaministrite ja presidentideni välja. Peale nime ja tootmise seob tehast Haapsalu ja Läänemaaga seegi, et tehas on olnud peamiselt ühe kohaliku mehe, Koit Uusi oma.
Nüüd see muutub. Vastne omanik pole enam kohalik ja võibolla tuleb nüüd uksetehase puhul mõiste „kohalik” pisut ümber mõtestada. Tõsi, uus omanik pole piiri tagant, nagu on läinud paljudel juhtudel, kui kohalikud ärimehed on ära väsinud või hakkavad jõudma vanusesse, kus tahaks juba rahulikku pensionipõlve pidada. Uksetehase juht Ago Soomregi andis müügiotsust põhjendades mõista, et just omanike vanus on üks põhjus, miks tehas omanikku vahetas, seda enam, et järeltulijad polnud tehase pidamisest huvitatud.
Haapsalu uksetehas saab kunagise Tartu tuntud ärimehe Tiit Veeberi poja Janek Veeberi firma omaks. See tähendab, et Läänemaa firma strateegilised otsused tehakse kusagil mujal, aga nagu otsi kokku tõmbavad omanikud lubavad, jätkab tehas tegevust ja kannab ikka Haapsalu uksetehase nime.
Kui uksetehas 1991. aastal sündis, oli eesmärk leida toode või toodete grupp, mida saaks valmistada peamiselt kohalikust puidust seda väärindades ning müüa kõrgema elatustasemega riikidesse. Kuigi esialgu prooviti ühe ja teise tootega, jõuti uste ja hiljem ka akende tootmiseni. Ettevõte on 30 aasta jooksul oma tegevust laiendanud.
Uued omanikud on lubanud tehasesse investeeringuid ja arengut. Veeberite teisi ettevõtmisi vaadates tundub, et lubadused pole niisama suusoojaks – on nad ju läbi eri firmade tegevad puidu- ja metsatööstuses, tegelevad liimpuittoodete valmistamise ja müügi ning saematerjali ja hakkepuidu tootmise ja müügiga. Nende tegevusalade kõrval oleks uksetehas oma tootmisega nagu järjekordne pusletükk, mis tervikpilti sobitub.
Neid muinasjutte, et midagi ei muutu, oleme kuulnud nii enne müümisi kui enne valimisi nii palju, et neist saaks paksu raamatu kokku panna.