Roim on teatavasti Johannes Aaviku, kelle sündi 1880. aastal on Kaarel Tarand nimetanud loterii peavõiduks, loodud sõna. Algselt tähendas roim igasugust kuritegu.
Tähelepanuväärne on sõna roim saamislugu, millest on kirjutanud kirjanik Ilmar Sikemäe 1971. aastal Sirbis ja Vasaras ilmunud artiklis „Rujaline lugu”.
Aavik ise on sõna sündi nimetanud „pikaks, raskeks ja keeruliseks menetluseks”. Esmalt arvas Aavik, et uus sõna peaks algama r-tähega. Sõnas pidi olema diftong, sest see „võib anda mingi koledusmulje”. Diftongidest jäi Aavikul sõelale oi, „sest ta kõlaline mulje on ühtlasi sügav ja tume, peaaegu kole”. Lõppema pidi uus sõna kestva konsonandiga, „mis talle annaks enam mõtlemapanevat ja õudist järelkaja”. Lõpuks tegi Aavik valiku nelja variandi vahel: roim, roin, rois, roiv. Parim neist tundus olevat roim. Nagu tõdeb Sikemäe, andis Aavik sõnale „drastilise”, „koleda” ja „õudse” kõla.
Keeleteadlane Valter Tauli on aga raamatus „Keelekorralduse alused” möönnud, et Aaviku sõna „kukkus välja nii muljetavaldavalt õudne, et seda hakati kasutama ka tähenduses tapmine, mille tarvis Aavik oli soovitanud sõna mõrv”.
Oleneb kelle kohta ja kes kasutab näit-Kadafi tapeti,Hussein poodi,oletatav Bin Laden lasti maha jne. aga kõik need peaksid olema nimetatud mõrvadeks mille taga oli väga suur roimar !
vot see on alles uudis…