Reedel möödus aasta koroonaepideemia esimese laine tõttu Eestis eriolukorra kehtestamisest. Meie kõigi tegelikud vaated vabadustele ning õigusriigile on selle aja jooksul saanud kõvasti selgemaks, sest kriis on halastamatu retoorilise eesriide mahakiskuja.
Üks kõrge ametnik, kes aasta tagasi õhtuti koos valitsuse liikmetega Stenbocki maja uksest sisse ja välja liikus ning pikkadel aruteludel istus, on meenutanud, et kõige hirmutavam polnud mitte haigus, vaid üleüldine avaliku õhkkonna muutus. Tema jaoks väljendus see sama Stenbocki maja ees seisnud ajakirjanike poolt sisenejatele hüütud küsimustes: „Millal eriolukord tuleb? Millal valitsus lõpuks eriolukorra kehtestab?”
Eelmine, aga eriti praegune Kaja Kallase valitsus said raevukat kriitikat iga kord, kui nad viiruse leviku laienedes kohe uusi ja karmimaid piiranguid ei kehtestanud. Iga rakendamata jäänud teadusnõukoja soovitust hinnati kuriteoks rahva tervise ja turvalisuse vastu. Loomulikult oleks võinud kõiki juba rakendatud keelde kehtestada oluliselt varem, laiemalt, rangema kontrolli ja karistustega.
Tegelikult oleks hirmutav hoopis vastupidine olukord: kui peaminister, valitsus ja ametnikud ei kõhkleks inimeste vabaduste ja õiguste piiramisel.
oleks vähe konservatiivsem valitsus olnud, jutt oleks hoopis mitte nii õigustav. Silmakirja teenrid.
Loll jutt ‘Päikeseprintsessi’ ja valitsuse käpardlikkuse õigustamiseks. Olles jõudnud Reformierakonna juhtimisel maailma ühe kõrgeima nakatuvusega riigiks, pole mõtet jahvatada ‘kõhklemisest’, vaid on vaja käituda kiirelt ja otsustavalt – kama kõik, mida keegi arvab…
minu tuttavate seas ei muretse ükski inimene praegu inimõiguste rikkumiste pärast. Inimene kardab töökaotust ja haigeks jäämist ja üldiselt ei tule väga pähegi muretseda,et keegi nüüd mu õigusi rikub.Minu meelest hetkel on olulisemaid muresid ….
Kriisisituatsioonis ei ole juhtimises ja otsustamisel demokraatiat ega ajalist puhvrit. Otsus tehakse ära sellel hetke parema informatsiooni alusel ja kohe. Otsuseid korrigeeritakse uue informatsiooni alusel ja samuti koheselt ning ei kardeta eelmiste otsuste halbu tagajärgi. Kriisijuhtimise õpetunnid on valusad, samas vältimatud ja parema tuleviku vaates äärmiselt vajalikud. Otsustamatus ja ajaline edasilükkamine ei ole lahendus. Samost teab kriisijuhtimisest samapalju nagu lehm raketi juhtimisest. Riigi võimekus kriisi juhtida on olematu, ametnikel ja poliitikutel puudub pädevus ning e-riigil puudub sisu.
Vikerraadio Samost ja Sildam saade on oma mõtte üsna ära kaotanud, sest poole jutust saab Lääne Elust kätte.
Praegused piirangud EI OLE sama, mis eriolukord.
Suur vahe asja juures ongi selles, et eriolukorra ajal maksab üks sõna – peaministri sõna. 2020 eriolukorra ajal olid kõik piirangud kehtestatud peaministri korraldusega. Nüüd aga on kollektiivne vastutuse jagamine. See tähendab aga paraku seda, et keegi ei vastuta – kõik “kõhklevad” ja pildil on jutupaunikutest asjapulgad, kes kõik jahuvad mida tuleks (tingivas kõneviisis) teha.