Aastaid on Eesti rääkinud, et Euroopa Liit võiks kõneleda Venemaaga ühel häälel.
Vähem mõeldi võimalusele, et see hääl võib olla nõrk või midagi sellist, mis Eestile ei sobi. Just viimast võimalust demonstreeris ilmekalt eelmisel nädalal aset leidnud Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrelli visiit Moskvasse, kus ta võõrustajate korraldatud pressikonverentsil narriks jäi ja terve Euroopa ees end alandada laskis. See ei ole see hääl, mida Venemaaga suhetes peaks kasutama.
Tõsi, alates 2014. aastast, mil Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi ning mahitas sõjategevust Ida-Ukrainas, on Euroopa Liit võtnud suhetes Venemaaga karmima hoiaku. On kehtestatud sanktsioonid. Ent praeguseks paistab, et Venemaale uuendatavad sanktsioonid on muutunud rutiiniks ja Venemaa suudab hästi elada ka sanktsioonirežiimiga. Teisitimõtlejaid mürgitatakse välis- ja kodumaal, pistetakse pokri meeleavaldajaid ja sellegipoolest minnakse edasi näiteks Nord Stream 2 projektiga. Meenutagem, et 2018. aastal peeti Venemaal ka jalgpalli MM. Business as usual (õnneks Valgevene õigus korraldada jäähoki MMi sel aastal tühistati).
Lääs on ennast ise juba täielikult lolliks teinud nende Skripali ja Navalnõi jamadega siis Borelli sõimamine on tegelikult oma tehtud jamade kattevari.
Muidugi Eesti poliitikuid tuleb kiita sest nemad on pidevalt ja stabiilselt täiesti konstruktiivselt venemaad sõimanud !
Sellest sogast kõige arusaamatumateks jäi see, kuidas puutub Venemaa sanktsioonidesse Valgevene jäähoki MM??
mis selle lobaga peale hakata