Mu aias valitseb nüüd talv. Lund on maas umbes 20 cm, kuigi maa selle all ei ole veel kuigi sügavalt külmunud – seda kogesin eile, kui lindude toitmiseks „tihasekella” üles riputasin. Ronisin konksuni ulatumiseks redelile, mille surusin hoolega läbi hange maapinnani välja, et see kindlalt püsiks – aga kui peale ronisin, siis vajus see jõnksuga otse pehmesse maasse. Uurisin siis lähemalt ja nägin, et maa on hange all külmunud kõigest sentimeetri sügavuselt. Muidugi, jah, eks meil tuli esimesel jõulupühal lumi maha ju täiesti sulale maale. Jõululaupäeval torkisin peenrasse veel viimaseid krookuse- ja tulbisibulaid.
Lumistesse peenardesse asja teha nüüd tõesti enam ei saa. Kuid olen end lõbustanud muudel viisidel. Kui hing ihkab õue mängima, siis küll seal tegevust leiab talvelgi.
Mina näiteks korjasin aia pealt kokku üksikuid istutamata jäänud potitaimi, sättisin nad lume all kooldunud arooniapõõsa okste alla tihedalt üksteise ligi ja kuhjasin kerget lund paksult nende ümber ja peale, et nädala lõpuks ennustatud külmalaine neid näpistama ei ulatuks. Olen sel viisil taimepotte varemgi ületalve hoidnud ja see meetod on ennast kenasti õigustanud. Kevadel on kõik elus olnud. Tõsi – selleks peab lund olema.
Käisin ja tallasin oma noorte viljapuude ümber lume tihedalt kinni, et hiired-rotid hange all end nende koorega maiustama ei uuristaks. Kui piirkond on närilisterohke nagu meil siin põldude vahel, siis pole see mitte ilmaasjata töö. Külmal ajal poevad need elukad igale poole, ka taimede talvekatete alla. Seepärast soovitataksegi rooside niiskuskindlal katmisel (nt kilekaarte all või muud moodi veekindlalt kaetud soojustuse puhul) panna taimede juurde katte alla helde käega ka rotimürki.
Kontrollisin, et mu istutatud noori puukesi ümbritsevad metallvõrgud oleksid ka pärast lumesadu ikka paigas ja kaitseksid jäneste ning kitsede eest. Neidki loomi liigub meie kandis palju. Kui metskits pügab oma suutäitega lihtsalt puu või põõsa võra, siis iseenesest ei juhtu veel midagi hullu, kuigi ladva võib see ära rikkuda. Nii on kena puuladva asemel lõpuks meil lihtsalt ebamäärane luud. Aga taim jääb ellu.
Kui jänesed tüve ümbert ringina puukoore ära söövad, nagu nad sageli kipuvad tegema, siis on lugu halvem. Sellisest puust enam elulooma ei saa, sest vesi ja toitained liiguvad maast võrasse just koorealust kihti mööda. Kui tüvi on ümbertringi ära näritud, siis lootust sama hästi kui pole. Targem on uus puu istutada. Kui aga päris täisringi paljaks pole söödud, vaid kahjustus piirdub ühe tüvepoolega, siis katame haava pookevaha või muu taimedele mõeldud haavasalviga, seome kinni ja hoiame pöialt. Garantiid ei ole, aga õnneks minna võib siiski.
Oma puid ja põõsaid tasub talvel kontrollimas käia ka pärast ränki lumesadusid. Liiga raske lumekoorem võib puid-põõsaid murda, laiali vajutada või maha koolutada, rikkudes nende vormi ja näo. Väga tundlikud on selles küsimuses näiteks sihvaka ja saleda vormiga kaljukadakad, mille oksad kasvaksid justkui ülespidi. Samuti on sellised osa elu- ja jugapuusorte. Nende suhtes oleks kõige kindlam juba hilissügisel puud lihtsalt nööriga kokku siduda, et lumi või jäävihm oksi laiali ei saaks koolutada. Kuid vahel seda ei jõua ja vahel lihtsalt ununeb.
Ka noorte lehtpuude ja -põõsastega võib selline õnnetus juhtuda, et raske lumi rikub oksastiku või võra. Sellepärast võikski pärast suuremat lumesadu teha aias ringkäigu ja hädas puudelt-põõsastelt lihtsalt lume õrnalt maha raputada. Selle juures peab olema aga tõepoolest hella käega, sest miinuskraadidega on puit õrn ning oksad murduvad kergesti. Jõudu rakendada ei tohi.
Talv on veel hea aeg võsa likvideerimiseks, kui selline plaan on, ning aiaprahi põletamiseks. Mina olen talveaega kasutanud ka hakkepuidumultši tegemiseks oksapurustiga. Hooaja jooksul on mul ikka ja jälle kogunenud kuskile hunnik oksi, mille siis talvel ette võtan – ja kevadel on peenarde katmiseks jälle natuke materjali olemas.
