Helir-Valdor Seeder: rahvahääletus kaitseb abielu

Eeldused rahvahääletuse läbi viimiseks loodi juba 2014. aastal, kui valedele toetudes ja vähemuse survel võeti vastu enamuse õiglustunnet riivanud kooseluseadus, mis lõhestas teravalt ühiskonda.

Notarite Koda kirjutas, et ei ole kooskõlas õigusloome hea tavaga, kui eelnõu jätab mulje, nagu samast soost paaridele kooselu reguleerimise võimaluse andmine oleks seaduse peamine eesmärk, mida püütakse peita eri soost paaride faktiliste kooseluprobleemide taha. Selline käitumine suurendas traditsioonilise abielu pooldajate ohutunnet ja neid käremeelselt esindanud poliitikute toetust.

Viimaste riigikogu valimiste järel kujunenud poliitiliste jõudude vahekord viis koalitsioonileppeni, kus lepiti kompromissina kokku abielu rahvahääletus. Kriitika ja etteheited, et seda pole vaja, sest abielu on seadusega kaitstud, oli variserlik, sest kooseluseaduse varasemad toetajad on teinud ettepaneku seadustada samasooliste abielu. Ei piirduta ainult kummalise konstruktsiooniga abielu kõrval. Seega, traditsioonilise abielu pooldajate ohutunne ning kartused on osutunud põhjendatuks. Kehtivas perekonnaseaduses sätestatut, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, on asutud muutma. Soovitakse luua olukord, kus nii kooselu kui ka abielu oleksid mõeldud nii samasoolistele kui ka erisoolistele.

Milleks selline segadus? Väärtuspõhisele vaidlusele lisaks on jällegi tegemist vassimise ja tegelike taotluste varjamisega. Samasooliste abielu seadustamisega seadustatakse samasooliste paaride lapsendamisõigus ja sealt edasi lastega hangeldamine, surrogaatemadus ning sündidega manipuleerimine. Abieluvõrdsus tähendab lapsendamise võrdsust, ja ideaal, et perekond on isa, ema ja lapsed, saab olema tulevikus juriidiliselt ja poliitiliselt ebakorrektne ning lakkab olemast. Sellesse ahelasse sisenedes peame endalt küsima: kuhu see viib? Kuidas see mõjutab ühiskonna orientatsiooni ja väärtusi? Vastate, et see on nüüdisaegne ja euroopalik tee. Jah, on küll. Kahjuks. Fašism ja kommunism, koonduslaagrid ja mõlemad maailmasõjad on alguse saanud Euroopast. Lastetus, üksildus, mugavdumine ja ühiskonna vananemine on samuti nüüdisaja Euroopa tegelikkus. Kas tõesti kõik, mis on nüüdisaegne ja euroopalik, väärib järgimist? Võiksime piirduda parima ja elutervete väärtuste ülevõtmisega või vähemalt püüelda selle poole.

Isamaa tegi 2016. aastal riigikogu erakondadele ettepaneku algatada põhiseaduse täiendamine, mis sätestaks abielu kui mehe ja naise vahelise liidu. Kuna Isamaa ettepanekule riigikogus piisavalt toetust ei ole, siis ongi ainus võimalus perekonnaseaduses sätestatud abielu määratlust tugevamini kaitsta läbi rahvahääletuse. Eksivad need, kes väidavad, et küsitlus on mõttetu ja midagi ei muuda. Muudab küll. Õiguskantsler on üheselt väljendanud, et rahvahääletuse tulemus on siduv ja seda saab muuta vaid pärast uut rahvahääletust. Kui rahvahääletuse küsimusele vastab enamus „jah”, siis ei piisa tulevikus üksnes häälteenamusest parlamendis, et seadustada samasooliste abielu, ja see oleks praegusest põhimõtteliselt erinev olukord.

Norstat Eesti AS novembris läbi viidud küsitlusest selgus, et rahvahääletusel osaleks 75 protsenti küsitletutest ja 63 protsenti vastaks „jah”. Demagoogiline on väide, justkui „jah”-vastus praegu välja pakutud küsimusele ei välistaks samasooliste abielu seadustamist. Välistab küll. Rahvahääletuse vastu võitlejad kardavad eelkõige hääletuse tulemust ja seepärast võideldakse vahendeid valimata, toimub obstruktsioon ja arutelu vältimine selle vastu ning püütakse pöörata lihtsalt valitsusvastaseks protestiks. Arutelu abielu mõiste üle olevat väheoluline ja rahvahääletus saatanast ning lõhestav. Millegipärast võideldakse selle väheolulise teemaga ülima aktiivsusega ja viimse veretilgani, ning see on juba pikemat aega poliitikute, ajakirjanduse ja meedia arutelu peateemaks.

Viimase viie aasta jooksul on samasooliste abielude rahvahääletused toimunud Iirimaal, Austraalias, Sloveenias ja Šveitsis. Kas need näited on tagurlikud, ebademokraatlikud, vähemuste õigusi piiravad ja õigusriigile kohatud? Mida on Eestil selles reas karta ja häbeneda? Silmakirjalik on tänaseks kujunenud olukorras takistada rahvahääletuse läbiviimist, sest see ei suurenda ühiskondlikku lõhet. Ükskõik milline tulemus pigem vähendab lõhet, sest ühiskond tunnustab rahvahääletuse tulemust rohkem kui riigikogu häälteenamusega vastu võetud otsust või väikesearvulise eliidi poolt peale surutud seisukohta.