Terviseamet soovitab püsida kodus või tähistada pühi vaid koos lähedastega. Amet tuletab kõigile meelde ja paneb südamele, et enne lähedastega kohtumist tuleks veenduda, et ollakse terve. Nende lähedastega, kellega pole kaua kohtutud, võiks küllamineku asemel ühendust võtta telefoni või interneti teel. Et sõita vanemate või vanavanemate poole, tuleks hakata valmistuma varakult – vähendada paar nädalat enne küllaminekut kontakte, et viirust kogemata lähedastele kaasa ei viiks.
Terve rida piiranguid, kas pole? Teisest küljest, kui natuke järele mõelda, pole need tegelikult üldse piirangud. Kas jõulud pole mitte kodune püha? Kus siis veel sel ajal püsida kui mitte kodus? Või kelle teise kui lähedastega pühad veeta? Ilmselgelt tuleks külla sõita tervena. Kas siis mullu oli kuidagi teisiti?
Jõulude eel on ikka mõtiskletud jõulupühade tegeliku tähenduse üle, mis kipub meelest minema. 20. sajand tegi Lääne ühiskonnas jõuludest aasta suurima ostupüha, mis 21. sajandi esimesel veerandil ei ilmuta vähimaidki kahanemise märke. Nüüd korraga oleme õnnetud, et meid ei lubata õieti nagu poodi, ja mis sinna poodi üldse minnagi, kui ei lubata õieti külla, ja hoidku jumal jõuluvana eest…
Kõik harjumuspärane oleks meilt nagu käest ära võetud ja tekib hirm. Mis siis saab, kui ma olengi jõuluõhtul ihuüksi? Mis siis saab, kui ma ei saagi lähedastele külla või nemad minu juurde sõita? Tegelikult – kui hästi järele mõelda – ei juhtu midagi. Seekord ei saa, seekord on teistmoodi jõulud, maailm peatub korraks, on natuke vaiksem, on aega järele mõelda, ja ehk on juba mõeldudki.
Eks näita mingit muutust mõtlemises seegi, et just tänavu tühjenesid Haapsalu postkontori jõulukaartide letid suure kiirusega. Teele saadetud soojad sõnad on tähtsamad kui seljatäis kinke.
Jõulud said läbi js ajakirjanduse punapropaganda saab uue hoo. Eile raadios juba algas ning hetkel vikerraadios on päris punaste rõveseltskond kiunumas.
see taevani kiidetud jumal siis eestimaad ei aita seltsimehed usklikud, vahe palveid või mis pattu me teinud oleme