Juhtkiri: igal aastal üks ja sama

Igal aastal, kui ilm läheb külmaks ja veekogud kattuvad jääga, kordub üks ja sama: ametkonnad keelavad jääle mineku ja keelitavad inimesi mõtlema oma ohutusele, inimesed aga ei kuula, sest jää tõmbab nagu magnetiga. Isegi esimese öökülmaga lombile tekkinud kirmetis lausa kutsub kannaga katki lööma, rääkimata mere- või järvejääst.

Paraku on jää, nagu vesigi, salakaval – ta ei andesta lohakust ja karistab neid, kes alahindavad ohtu. Kaldalt jäävälja vaadates on üsna võimatu jää paksust hinnata. Sama võimatu on eemalt hinnata sedagi, kas jääkate on ühtlaselt paks või mitte. Allikad, kivid, roostik ja praod vähendavad jää tugevust, peaks meeles olema koolitunnist. Kui koolis jäi see teadmine omandamata, siis vähemalt „Kevade” filmist peaks silme ees olema kaadrid, kus Tootsi õhutusel roostiku serva läinud Teele läbi jää kukkus.

Õhukesele jääle minemine on samasugune riskikäitumine nagu kiiruse ületamine, päästevestita merele minemine või mõnel muul moel enda ohtu panemine. Enamasti ei juhtu meiega midagi, aga paraku ei ütle keegi ette, millal tuleb see päev, kui juhtub. Ilmselt ei mõelnud ka juht, kes mõne aasta eest Rohukülas oma Volkswageniga läbi jää vajus, et midagi sellist võiks juhtuda. Temal läks hästi, läks tunduvalt paremini kui seltskonnal, kes paari aasta eest Manilaiu lähedal väikebussiga läbi jää vajus.

Mida vastata inimesele, kes küsib, et miks ma ei või seda või teist teha? Miks ma ei või ületada kiirust või teha ohtlikke möödasõite, liikuda tänaval helkurita, minna merele päästevestita või hüpata tundmatus kohas peakat? Võibolla tõesti ei peaks me ühiskonnas nii väga muretsema ja selgitama, vaid tulekski lasta oma töö teha looduslikul valikul – rumalamad ja hulljulgemad saavad hukka ning targemad ja ettevaatlikumad jäävad ellu. Politsei ja päästeameti hoiatusi tuleb kuulata, kuigi need võivad kõlada tüütult ja ettehooldavalt.