Eelmisel reedel tapeti Teherani lähedal Iraani juhtiv tuumateadlane Mohsen Fakhrizadeh.
Vaatlejad viitasid juba sellele, et kuna Iraani tuumaprogramm ei sõltu enam ammu ühest teadlasest, peavad mõrva motiivid olema poliitilised. Neid motiive juba tõesti jätkub. Fakhrizadeh’ mõrv järgnes Joe Bideni valimisvõidule USAs. Teatavasti oli Biden lubanud USA taasühinemist Iraani tuumaleppega, millest oli eemaldunud Donald Trumpi administratsioon. Ühinemine Iraani tuumaleppega tähendaks aga, et vähemalt retoorikas poleks Iraan enam vaenlane. See aga muudaks Iisraeli positsiooni kohe keerulisemaks – on ju Iisraeli poliitika põhinenud eeldusel, et nende peavaenlane on Iraan ja selles on vaja veenda ka ülejäänud maailma. USA eemaldumine leppest ja Iraani enda agressiivsus muutis Iisraeli positsiooni maailmas tugevamaks.
Sel aastal on leidnud aset märkimisväärne pööre Iisraeli–Araabia suhetes. Nimelt on sel aastal Iisraeliga sõlminud ametlikult suhted kolm Araabia riiki – Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Sudaan (viimane asub küll Aafrikas, kuid 97 protsenti elanikest on moslemid). Meenutagem, et enne olid Iisraeliga Araabia riikidest normaalsed suhted vaid Egiptusel (1979. aastast) ja Jordaanial (1994. aastast). Nüüd aga tekkis ühe aastaga sääraseid riike juurde veel kolm.
