Metsandusringkond on aastaid kokku puutunud agressiivsete või ebaausaid võtteid kasutavate metsaostjatega, keda siseringis nimetatakse ka kährikuteks.
Seepärast tasub aeg-ajalt üle korrata, millised on agressiivse metsaostja töövõtted, kuidas ebameeldivatest ostjatest hoiduda, mida ise teha selleks, et oma metsa paremini tunda ning kelle käest oma metsa müümise asjus nõu võiks küsida. Kährikuteks nimetatakse inimesi, kes ei pea kinni oma lubadustest või petavad metsaomanikku. Tihtipeale ei saagi pettusest teada enne, kui see on juba toimunud, asudes uurima metsamaa tegelikku väärtust.
Ebameeldivate või pealetükkivate küsimuste esitamise või metsaostusoovi ja pakkumiste tegemise puhul olen soovitanud metsaomanikele enne vastuse andmist või otsust mets maha müüa küsida nõu metsaühistult. Samuti on agressiivse kõne või ka e-kirja järel tähtis kokku koguda andmed ehk siis see, mida täpselt ja mille eest pakutakse. Võimalusel võiks küsida pakkumise ka kirjalikult, et seda saaks hiljem teadjamatega koos arutada ja hinnata, kas pakkumine on õiglane. Võib olla ka nii, et väga hea pakkumise teeb aus ettevõte, aga metsaomanikul endal lihtsalt puudub ülevaade hinnapoliitikast ning turul tegutsevatest ettevõtetest. Soovitan küsida, kes tegi pakkumise, mis hinnaga ja mille peale. Teine väga oluline aspekt on see, et kas soov metsa müüa oli juba enne ostusoovi esitamist või tuli see mõte pärast pakkumise saamist. Kokkuvõttes polegi ehk selle teema puhul oluline keskendumine ainuüksi kährikutele, vaid hoopis sellele, et metsaomanik pole valdkonnast piisavalt teadlik ja laseb endale seeläbi liiga teha.
Iga agressiivse metsostupakkumise taga on ettevõte, muidu seda äri ei tehta. Kui olen aga küsinud metsaomanikelt, kes oli pakkumise teinud ettevõte, siis seda tihti ei teata. Metsaomaniku poole pöördutakse enamasti eraisikuna ja kui juhtumisi läheb tehinguks, on seal taga ka kindlasti mingi firma. Minu soovitus on alati küsida, mis ettevõte on pakkumise teinud eraisiku taga. Nii on võimalik kindlaks teha, kas tegemist on teada-tuntud tegijaga, millised on näiteks ühistu varasemad kokkupuuted ettevõttega ning kas me saame teda tehingu tegemiseks soovitada. Võõrast ettevõtet me aga ei soovita, kuna ei tea, milline on nende käekiri.
Metsaostupakkumiste tegemine käib aasta ringi. Helistatakse ka siis, kui turul on nõudlus väike ja hinnad kehvad. Metsaostjad teevad suurt eeltööd ja pakkumiste tegemine toimub omaette süsteemina – ettevõttesse ongi võetud tööle helistajad, kes teevad päevas kümneid kõnesid ja kui nendest mõnega tööks läheb, eks siis tuleb mängu ka juba mõni metsaspetsialist, kes kauba üle vaatab.
Agressiivsed metsaostjad jälgivad agaralt riiklikke andmebaase ja seal toimuvat liikumist. Helistama hakataksegi enamasti pärast metsaomaniku tehtud metsamajandamise kava, mis läheb üles riiklikusse andmebaasi. Teist kõnet võib metsaomanik oodata pärast keskkonnaametile esitatud ja kinnitatud raieteatist. Eraisikute kontaktandmed on aga saadaval juba mitteametlikest andmebaasidest.
Kui metsaomanikule helistab tunnustatud ettevõte, siis ta alati tutvustab ennast ja oma ettevõtet ning põhjust, miks ta helistab. Enamasti on aus helistaja ette ära teinud ka taustatöö. Ta teab näiteks, et metsaomaniku mets on just selles piirkonnas, kus ettevõte parasjagu metsatöid teeb, ja uurib, kas ettevõte võib teha metsaomanikule pakkumise. Helistaja ei survesta metsaomanikku ning kui vastus koostööle on eitav, siis rohkem kõnesid selle ettevõtte poolt ka ei tule.
Oluline on see, et ei peituta millegi taha ning ei jääda anonüümseks. Positiivse näitena saan välja tuua Stora Enso, kes ostab raieõigust ka eraisikutelt ning teeb seda äärmiselt delikaatselt. Vastupidi petturitele, kes pole ära teinud taustatööd ja kes helistades ei tea tegelikult isegi, millise metsaga täpselt tegu. Nad on saanud riiklikest registritest info uute teatiste kohta ja asunud selle peale helistama.
Kõige olulisem on see, et metsaomanik peab ise teadma, milline tema mets on ja mis on selle väärtus. Kui tal pole aega või võimalusi ennast selle infoga kurssi viia, võiks ta liituda oma piirkonna metsaühistuga. Liikmelisusega ei kaasne mingeid kohustusi, küll aga aitab ühistu metsaomanikku nõu ja jõuga. Esmane nõustamine on ühistus alati tasuta ja ühistu ülesanne ongi oma liikmeid tadmistega aidata. Me küsime alati ka metsaomanikult, mida ta oma metsamaaga ise teha tahab. Et kui poleks ostupakkumist tulnud, siis mis on omaniku enda plaan. Kui omanikul otsest müügisoovi pole, siis me soovitame tal ikkagi metsa alles jätta ja seda pigem majandada. Kellegi kiirustamise peale me ei soovita oma metsa kunagi müüa. Kui aga müügisoov tekib, siis tasub see ette võtta põhjalikult. Siin saame me omanikku jällegi aidata.
Oleme ka ühistus arutanud, et kuidas ebameeldivatest helistajatest lahti saada. Nõuanne: võiks vastata, et oled metsaühistu liige ning sul on sealtpoolt tugi olemas – kui soovite teha mulle pakkumist, siis võtke palun ühendust minu metsaühistuga ning kui me siis leiame, et see pakkumine on hea, siis läheme sinuga tehingusse. Niisugune vastus ebameeldivale ostjale hirmutab tavaliselt ka petturi ära. Ta teab, et me näeme ühistus need kitsaskohad pakkumises lihtsalt läbi. Ja kui helistaja on kord juba saanud selle vastuse, et metsaomanik kuulub ühistusse või tal on metsaalane tugi mujalt olemas, siis ega ta rohkem ei helista ka.
Kui aga metsaomanik metsamajandamise valdkonda põhjalikult ei tunne, siis ongi keeruline teada, mis on õiglane hind või aus tehing ja pettuse ohvriks võib langeda üsna kergelt.
Igaüks teab ise mis oma metsaga teeb, kes söödab kährikuid ja usub et kõik on hästi. Teine aga küsib nõu kõikjalt ja ka metsaühistu on üks abi andja. Lõpuks otsuse teeb metsaomanik ja ei ole mõtet kedagi süüdistada peale enda sita otsuse.
Kogu artikkel on ainult reklaami iseendale. Üks kord olen lasknud metsühistu kaudu metsa raiuda ja rohkem seda enam ei tee. Saadud raha oli naeruväärne. Oskavad vaid oma tuttavate taskutesse majandada.
Ehk lisab ka mõne fakti, viite, muidu nagu tavaline kähriku jutt!
Ma arvan, et paljudelt metsaühistutelt saab küsida mitte ainult nö. puidumüügi lõppraporteid, kus on peal omaniku teenitav summa, vaid ka neid vaheraporteid, kus on täpselt näha, kellele kui palju puitu läks ja kui palju mingil hetkel mingi teenuse eest tasuti.
Enne lepingu allkirjastamist võib vastavalt metsaühistult küsida, kas nad esitavad omaniku soovi korral neid andmeid. Mina oma endises töös küll olen esitanud.
Metsaühistud on ikkagi metsaomanike enda poolt loodud organisatsioonid ja vastavate kahtluste korral on ju metsaühistust teenust saaval metsaühistu liikmel võimalik asja uurida.