Kes ei teaks, et kartuleid hoitakse keldris salves, porgandeid ja kaalikaid aga kastis liiva sees. See viis neid üle talve säilitada on Eestis vast kõige levinum – kuid mitte ainus võimalus. Mõnikord on otse tarvis teisiti teha.
Näiteks meie uue kodu keldris ei tuleks kartulisalvede ehitamine põrandale kõne allagi põhjusel, et suurte vihmade ja lumesulamise aegu tuleb sinna vesi sisse. Mitte natuke, vaid umbes poolest säärest saadik. Kohalikud vanad targad inimesed väidavad, et vanasti tehti siinkandis keldrid sellepärast meelega veesoonele, et see hoidvat suvel ruumi jahedamana. Ja et kartulisalved ehitatakse jalgade peale, nii et salve põhi jääb isegi sesoonse uputuse aegadel veest kõrgemale.
Nojah. Nagu vanas talukompleksis ehitustöid ilma selleta küllalt poleks.
Õnneks jagati meile samas ka teine väärt soovitus: et kartuleid ja juurvilju saab väga edukalt kevadeni hoida ka vanades suurtes padades. Porgandid, pastinaagid ja kaalikad pidid neis kaane all säilima ilma igasuguse liivata. See jutt meeldis mulle vägagi, sest ausalt öeldes olingi kogu aeg seda iga-aastast juurviljaliiva vahetamist üheks tüütuks tööks pidanud. Pealegi leidsime pärast sissekolimist abihoonete kultuurikihtidest õige mitu vana 35-liitrist emailpotti, millel põhjad kohati roostetanud, kohati veidi läbi jooksma hakanud. Aga juurvilja see ju ei sega.
Järgmisel kevadel tunnistasin suure rõõmuga, et nõuanne osutus absoluutselt õigeks: kõik mu peedid, porgandid ja muud juurikad säilisid nendes ilma igasuguse liivata imetoredasti ja jäid värskeks ja mahlaseks kevadeni välja. Ka kartulitele sobis suures pajas hoidmine väga hästi, ei mingit muret. Samuti ei pääsenud kaante alla juurvilja ligi ei hiired ega rotid, keda meil siin viljapõldude ja metsade vahel samuti küllaga jagub. Padade paigutamiseks tegi abikaasa keldrisse lihtsalt umbes põlvekõrgused lavatsid, et need kevaditi sulaveest kõrgemale jääksid. Ja sestpeale, nüüdseks juba viis talve, säilitan oma juurvilju just nõnda.
Kapsaste jaoks see hoiustamisviis siiski ei sobi, sest nende jaoks on kaante all niiskust liiga palju ja nad lähevad hallitama. Sama juhtus, kui püüdsin neid hoiustada juurikatpidi keldrilakke konksude külge rippu seotuna. Kapsas ilmselgelt tahab siiski hoopis kuivemaid hoiutingimusi, ja nii õppisin neid kuni suuremate külmadeni hoidma hoopis aidas, kust nad siis miinuskraadide eest majja vanasse aganikku üle kolin. Viimase värskekapsahautise hakklihaga saan neist rõõmsalt teha veel märtsis-aprilliski.
Kartulite ja porgandite hoiustamiseks kasutavad mõned veel üht põnevat nippi, mis küll tuleb kõne alla ainult vesiroti- ja metsseavabades piirkondades. Nimelt kaevatakse nende jaoks maasse augud, kartulikoopad, mis vooderdatakse rottide eemalehoidmiseks kuuseokstega, kallatakse sinna kartulid, teise serva porgandid, kaetakse kaltsu ja õlgedega ning mõningase mullakihiga. Ja käiakse sealt siis neid võtmas nagu keldrist. Olen lugenud, et enne keldrite ehitamise aega 20. sajandi hakul just nõnda juurvilju üle talve hoitigi. Aga metssigade ilmumine meie metsadesse muutis selle ürituse riskantseks, mis omakorda sai tõukejõuks keldrite ehitamise kombe levimisele rahva seas.
Keldri puudumisel kasutab aga osa aiapidajaid kartulikoopaid veel tänagi, kuigi ilmselt on selliseid vaid üksikud. Kasutamiseks on see meetod siiski ju üsna tülikas, eriti lumerohkel talvel. Ja ma suuremat ei usu sellesse, et kuuseoksad suudavad vesirotte takistada porganditeni tungimast.
Vesirottide asurkond muudab võimatuks ka porgandi säilitamise peenras, millest samuti olen üsna palju kuulnud. Kui maa külmumise takistamiseks katta porgandipeenar paksu põhuga, võib sealt samamoodi kuni kevadeni neid võtmas käia. Aga noh, isegi kui mul ei oleks vesirotte, oleksin ma vist selleks liiga mugav, et end iga kord läbi hange põhu ja porganditeni kaevata. Maakeldris hoitavate padade süsteem meeldib mulle siiski kõige rohkem.
