Ado Andre suguvõsa on pärit Mihkli kihelkonnast. See kihelkond on ainus Eestis, mis asub kahes ajaloolises maakonnas, Lääne- ning Pärnumaal. Tol ajal ka kahes kubermangus, Eesti- ja Liivimaal.
Andruse talu, suguvõsa häll, paiknes kihelkonna Pärnumaa-poolses osas, Koonga vallas. Vanim teadaolev esivanem on Hirta küla Andruse Jaan, kellel 1757. aastal sündis poeg Rein. Viimase lapselaps Jaan (s. 1821), minu vanaisa vanaisa ehk vaarvanaisa, sai perekonnanime Andrea, mis 1930. aastate lõpu eestistamistuhinas Andreks lühenes. Jaan Andrea pojal, minu vaarisal Adol, oli kolm poega – Jaan, Ado ja Hans ning tütar Liso. Kõigil neil olid ka järeltulijad.
Ado Andre sündis 27. veebruaril (ukj) 1880. oma pere teise pojana. Kuna talu pidi minema vanema poja Jaani kätte, tuli Adol leida mingi muu tegevus leiva teenimiseks. Ta õppis Koonga-Tammiku valla- (1890-93), Audru kihelkonna- (1893-95) ja Pärnu linnakoolis (1895-98) ning valis seejärel kooliõpetaja kutse.
Peale pedagoogiliste kursuste lõpetamist Sindi ministeeriumikooli juures 1899. aastal sai tema esimeseks töökohaks Võnnu vallakool Läänemaal. Kehvade majandusolude tõttu tuli siin täita ka vallakirjutaja abi kohuseid.
1901. aastal jätkus töö Palivere vallakoolis ja ning 1904-1913 uuesti Võnnus, seekord juba koolijuhatajana. Napi palga kõrvale (100 rubla aastas) tuli jälle otsida lisateenistust, seekord postiametnikuna. Seda enam, et pere vajas loomist.
Läheduses asus Möldri talu, kus haridus oli au sees, harrastati harmooniumimängu ja vanem poeg Gustav Möll Haapsallu köster-kooliõpetaja kohale asumas. Seal olid ka vallalised peretütred ja nii noor koolijuhataja tee tallu leidiski. Vanaema Marie ja vanaisa abiellusid 12. märtsil 1905. aastal. Neil oli viis last, kellest kolm ka täisikka jõudsid.
1913. aastal sai vanaisa uueks töökohaks Taebla kihelkonnakool, kuid seda ametit polnud kauaks. Järgmisel aastal algas I maailmasõda ja koolmeister topiti sõdurimundrisse.
Sõja algperioodil olid maakoolide õpetajad üldiselt teenistusest vabastatud. Miks vanaisa kohe mobiliseeriti jääb seetõttu arusaamatuks. Ja küsida pole ka enam kellegi käest. A. Andre õnneks või õnnetuseks lõppes tema sõjatee peagi. 1914. sügisel sattus väeosa, milles ta teenis, Augustowi metsades piiramisrõngasse ja edasised neli sõja-aastat tuli veeta Preussisch-Hollandi sõjavangilaagris Ida-Preisimaal. Kuna vanaisa, erinevalt enamikust kaasvangidest, oskas lugeda, kirjuta ning valdas natuke ka saksa keelt, oli tema põli kergem. Ta töötas laagri postkontoris ja sai kehvale toiduportsule seetõttu pisut ka lisa. Kui ta 1918. aasta novembris, peale sõja lõppu, kodumaale naases, ootas teda ees 4-aastane poeg Harald, keda isa polnud näinudki.
Jätkus poolelijäänud töö Taebla algkooli juhatajana. 1923. aasta mais lisandus veel teine amet tervelt neljakümneks aastaks: A. Andre valiti Lääne-Nigula kiriku köstriks, millisele kohale ta pühitseti sama aasta 1. nelipühal 20. mail õpetaja Ferdinand Jakob Jürgensoni poolt. (A. Andre valiti koguduse poolt köstriks 2. mail ja kinnitati Konsistooriumi poolt 28. juunil 1923.) Küllap mängisid valikus määravat osa hea laulu- ja orelimängu oskus. Ta oli ka Lääne-Nigula koguduse Noorsoo Seltsi asutajaid ja laulukoori juht.
Koolijuhatajana pidi ta lahendama ka paljusid majanduslikku probleeme. 1926. aastal süütas välk Taebla vana koolimaja. Mitme aasta jooksul tuli juhtida uue koolimaja ehitamist ja uute õppevahendite soetamist. Sellest hoolimata jätkus jõudu ja tahet aktiivseks seltskondlikuks tegevuseks: osavõtt kihelkonna ja maakonna laulupäevade organiseerimisel, Lääne-Nigula Õpetajate Ühingu esimehe ja Hariduse Seltsi juhatuse liikme kohused, Taebla valla karskusosakonna asutamine ja juhimine. 1930. aastal avati Lääne-Nigula kihelkonna vabadussõja mälestussammas mille püstitamise komiteesse A. Andre ka kuulus.
Kiriku köstrina sai vanaisa kasutamiseks ametipinna – Köstri talu. See kodu muutus peagi kohalikuks vaimuelu keskuseks kuhu leidsid tee Läänemaa kultuuritegelased Ernst Enno, Ants Laikmaa, Madis Küla-Nurmik jt. Siia rajas ta suure viljapuuaia ja mesila. Mee müük muutus tähtsaks kõrvalteenistuseks ja nagu vanaisa hiljem meenutas: eks mee eest saadud rahadega see Nõmme maja ongi ostetud. Sest tuli soetada ju ka midagi päris oma, ametitalu oli vaid ajutine lahendus. Talu selleks ei sobinud – ainus poeg Harald oli isa eeskujul valinud õpetaja kutse, tütreid Almat ja Hiljat kiskus samuti hariduse poole. Põllumehi peres sirgumas ei olnud. Nii langes valik linnamaja kasuks ja noor arenev linn Nõmme leiti selleks kõige sobivamaks kohaks olevat. 21. juulil 1932 saigi majaost aadressil Silla tänav 4 teoks.
Selle maja üks esimesi omanikke oli olnud baltisakslane Heinrich Badendick. Viimane sai tuntuks Nõmme esimese alevivanemana veebruarist novembrini 1918. 1923. aastal omandas kinnistu AS Ilmarine peameister Jaan Kross. Tema poja, kirjanik Jaan Kross juniori mälestuste (J. Kross. Kallid kaasteelised, Tln. 2003) ja romaani “Wikmani poisid” järgi oli see “üsna harilik suvitusalevi maja. All üks neljatoaline kahe verandaga korter, üleval katusekorrusel veel tuba ja köök”. 1930. aastal müüs J. Kross maja 3000 krooni ärimees Aleksander Kermille. Uus omanik asutas majas kraasitöökoja ning tegi tellimise alusel treimistöid. Eriti hästi äri tal siiski ei läinud, peagi oli kinnistule võlgade katteks tehtud obligatsioonid. Kaks aastat hiljem, 1932, tuli omandist loobuda. Ostjaks oligi seekord Ado Andre, kelle järeltulijad on omanikeks praegugi. Uuel omanikul tuli maja eest lauale panna juba 6000 krooni.
Aastatel 1934-40 oli A. Andre Kirimäe kooli juhataja, saksa okupatsiooni ajal lühikest aega õpetaja Jalukse külakoolis, misjärel siirdus väljateenitud vanaduspensionile. Seda siiski mitte kauaks. Peale sõda tuli tööle asuda kolhoosi aedniku ja mesinikuna, sest seoses “usukultuse teenimisega” lõpetati talle pensioni maksmine. Selle tagasisaamine võttis aega mitu aastat pingutusi ja pöördumisi sh isegi NSVL juhi Hruštšovi poole.
1960. aastate alul koliti siiski tütarde juurde Nõmmele. 1. nelipühil 1963 lahkus A. Andre ka Lääne-Nigula köstri kohalt ning jättis jumalaga oma kogudusega.
Ado Andre suri 11. augustil 1969 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. Matusetalituse viis läbi Kaarli koguduse õpetaja, hilisem peapiiskop Edgar Hark.
Ado Andre soovi õpetajaameti jätkumisest peres pidi täitma poeg Harald, kelle elutee lõppes aga 1943. aastal Siberi vangilaagris. Harald Andre nimi on jäädvustatud mälestuskivil Lääne-Nigula kihelkonna Vabadussõja samba juures.
Nüüdseks on selle tahte täitnud tema lapselapselaps Leen, kes on sündinud oma vaarisast 100 aastat ja neli päeva hiljem.
Teine lapselapselaps Mikk Lõhmus on aga leidnud tagasitee suguvõsa juurte juurde ja oma töö- ja elukoha sidunud vaarisa koduvallaga ja -kihelkonnaga.
Leho Lõhmus, ajaloolane, Ado Andre tütrepoeg
Jah, me jalg astub pühal maal. Seepärast on ka lääne -nigula vald nii hästi hoolitsetud, et juurte eest kantakse hoolt.
Väga huvipakkuv! Praegune Lääne -Nigula vallapea on seega ehtne kohalik päritolult.