Esmaspäeval lahvatanud skandaal – rahvusooper Estonia juht Aivar Mäe on aastaid kuritarvitanud võimu ning ahistanud ja alandanud oma teatri naistöötajaid – on mõne päevaga võtnud kuju, mida ei usuks, kui ei näeks.
Mäe ise – esialgu eitab kõike. Estonia teatri nõukogu esimehe Arne Miku sõnul on väljastpoolt raske mõista teatriseinte vahel toimuvat. Estonia nõukogu liige Helle-Moonika Helme leiab, et anonüümseid väiteid Eesti Ekspressis ei saa uskuda. Eile otsustas nõukogu, et asja tuleb arutada – Mäe läheb puhkusele, nõukogu kutsub appi usaldusisiku. Miku sõnul saab tõe välja selgitada vaid kohus, nõukogu ei saa süü küsimust lahendada. Enne seda on Mäe vabandust palunud – tema pole midagi paha mõelnud ega teinud, aga kui see on kedagi häirinud, siis on tal kahju. Enam-vähem samal ajal ütleb rahandusminister Martin Helme, et ka temal on kahju – kõik loomupäraselt mehelik keeratakse häbiväärseks või lausa kuritegelikuks. Mikk võttis kogu loo kokku: pärast Mäe skandaali ei ole teater enam endine – lusti ja elurõõmu on seal vähem, sest keegi ei julge enam emmata ega suudelda.
21. sajandil on palju räägitud tõejärgsest ajastust. 19. juuni Sirbis arutleb muu hulgas selle üle ka Joonas Kiik. Nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, pole Kiige sõnul järsk, juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üldine, keerulisemates küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Kõike seda näitab ilmekalt ka suhtumine Mäe juhtumisse – ei saa süüdi mõista ega etteheiteid uskuda, sest tõde pole teada.
Tõde pole midagi hajusat ega püüdmatut. Kui rahvusooperi juht on teinud alluvatele alandavaid märkusi ja neid ahistanud, siis ta lihtsalt ei saa rahvusooperit edasi juhtida ja punkt. Mille üle seal üldse arutada on?
Käsi on vaba…vabandust sõna ka. Poliitkangutamine raudselt.
Päris huvitav loogika ajakirjanikul, et ülim tõde on anonüümsed kuulujutud. Järgmisena väidab anonüümne allikas, et peatoimetaja mõtles varastada poest hapukapsast ja laseme ta lahti? 🙂
LE arvab, et kuulujuttude alusel tulebki koheselt sanktsioone rakendada. Ehtne sotside käitumine kuigi ajakirjandus peaks olema erapooletu ja objektiivne. Loomulikult ei ole võimu kuritarvitamine sellisel kujul aktsepteeritud, aga samas peaksid juhtumid olema tõendatud ja mitte anonüümsed saunajutud ning mitte ka seda, et toimimise ajaline mõõde on eelmises sajandis. Alati on võimalus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks õiguskaotseorganite poole, küsimus on hoopis selles kas antud süsteem toimib ja on kvaliteetne? Viimane kohtuasi seda küll ei kinnita kus oli sõna sõna vastu ning ikkagi naistest koosnev kohtukolleegium leidis, et süüdi on mees, sest mehed ongi süüdi. Siin võikski ajakirjandus hakata tekitama… Loe rohkem »
Tõepoolest, ütleb ju lugupeetud “Lääne Eluka” toimetus õieti: siin pole midagi arutada- aga näe ikka “arutavad”… Moes on meil igatsugu pseodoprobleemid ajal mil ülejäänud maailm arutleb sõnast “valgendav” loobumist ja meie president märatseb….
Sul vist kama, kui võõrad jorsid su abikaasat käperdavad!
Tekib küsimus – miks su abikaasa siis seda teha lubab?. Alati on võimalus koheselt oma suhtumist näidata. aga miite hulga hiljem ajakirjanduse kaudu õnnetukest mägida
Huvitav miks seda jama saab tasuta lugeda palju olulisemat infot peab aga ostma.
Vaid keegi suvaline ajakirjandus tibi
Selles valguses peaks solvamismeister sm. Ära kaaguta ennast ammu ametist vabastama
Sarnaseid näiteid pole vaja minna pealinna otsima. Neid Läänemaaltki võtta. Mees alandab, mõnitab, arvustab…., aga ikka juhib kooli edasi.
Millisest koertekoolist jutt?
oleks jutt koertekoolist, poleks ju häda 🙂 aga kahjuks mitte …
LE omas mahlas jälle. Arutada on seda, kas Mägi on päriselt seaduse mõistes süüdi või mitte … ajakirjanduse vahendusel anonüümsetest väidetest süüdi mõistmiseks meil õnneks ei piisa. Seni kuni kohus pole otsustanud, et keegi on süüdi, on ta süütu. See oleks jube maailm, kui anonüümsest artiklist piisaks kellegi võlla tõmbamiseks!
Just see ei ole rahva arutada. Seaduse mõistes süüdiolekut saab ainult kohus arutada. Rahvas saab otsustada moraali ning selle üle, kuidas olukord välja paistab ja milliseid tundeid tekitab.
Eestis mõistab õigust kohus.Punkt.
Stalini ajal uuriti ja salakaebajaid põlati- nüüd demokraatlikus riigis, kus sõna on vaba ei julgeta oma nime all esineda ja toimub kõige alatum pealekaebamine, nendel kaebajatel võiks ikka olla väga häbi, seaduses peaks olema, et salakaebajad saavad karistatud- tule oma nime ja näoga ja siis kohus otsustab, kellel on õigus
Sina s.taratas ei tea stalini ajast mõhkugi!