President Donald Trumpi esimest ametiaega jäävad meenutama rassismivastased meeleavaldused. Mitmendat päeva kestvad rahutused paljastavad kaua kogunenud viha ja vimma, mis otsib väljapääsu.
Lihtne oleks öelda, et põhjuseks on tööpuudus ja koroonasurmade laine. Hirm uue laastava haiguse ees harilikult liidab ühiskondi, olgu liidriks demokraat või diktaator. Ameerikas on läinud aga vastupidi.
President kehastab Ameerikat. Trumpile pole võõrad rassistlikud märkused. Välispoliitikas on ta ajanud isepäist joont, toonitades Ameerika enda esmaseid huvisid. Kui isekuse ja hoolimatuse võrdkuju on saanud peaaegu neli aastat Valges Majas lammutada, on loogiline, et ta on julgustanud tuhandeid ameeriklasi, kes seni on oma rassistlikke mõtteid vaka all hoidnud.
Niisamuti on Trumpi valitsus päev päeva järel kahandanud lootust ja usaldust neis ameeriklastes, kes on uskunud, et Ameerika on võrdsete võimaluste riik, mis iseseisvus kunagi selleks, et kedagi ei kiusataks taga nahavärvi või usutunnistuse pärast. Väljendavad ju seda Emma Lazaruse sonetiread, mis on Vabadussamba jalamil pronksi valatud: „Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…” Kolm aastat tagasi said just need read Trumpi immigratsioonipoliitika vastase protestiliikumise loosungiks.
Sõnavabadus seisab Ameerika konstitutsioonis, mustanahaliste võrdsete õiguste eest valgetega on ameeriklased valanud verd kodusõjas. Trump kui president on aga olnud rassismi sümboliks. Pole ime, et vimm on kasvanud lootusetuseks, mille väljavalamiseks pole ükski vahend liiga karm. Trump on eeskujuks Eesti paremäärmuslastele EKREst ja Isamaast. Kui Ameerika praeguse presidendi ja tema valitsemise idealiseerimine rahvuslaste hulgas kestab kaua, siis võib ka Eestis minna nii nagu praegu Ameerika tänavail.
Kas LAV-i musta rassismi vastu tohib kah kive loopida?
Kas see juhtkiri oli peenike vihje Jaama tänava remondi tõttu ohtralt saada olevaile sillutisekividele ja nende võimalikule kasutamisele ‘solidaarsusmeeleavalduseks’Haapsalu linna peatänava vaateakendes? Siis ‘võitleksime’ ka ju nagu ehtsad antifad Ameerikamaal rassismi vastu. Kaaslugejatele soovitan vahelduseks peavoolumeediale lugeda kasvõi eestikeelseid Uuteuudiste kommentaare. Sealt leiab välismeediast nopitud huvitavaid fakte, mis Lääe Elu juhtkirja must-valget teemakäsitlust märksa rikastavad.
Issand, milline jube soperdis
Nüüd siis juba Isamaa ka paremäärmuslikuks tembeldatud. Ainult EKRE siunamine autori arvates enam ei müü vist. Järgmises numbris siis üleskutse antifale tegudeks?
Palju neid neegreid õieti omal ajal Aafikast Ameerikasse imporditi? Vist puuvillakasvandustesse tööle.Kasvupinnas ja sigivus oli hea. Elu neil oluliselt parem,kui põlisaafiklastel .Hea näide,et peaksime tõõjõu importimisel ettevaatlikud olema.
Kirjatükk on nagu njah ikka päris palju ebaõnnestunud. Peksab ühte väravasse, kõik teised arvamused on äärmuslikud ja diktaatorlikud. Sellised need “sallivad” on. Kui ei kuulu “õigesse” parteisse, siis oled nats ja paha loll inimene. Tegelikkuses on aga maailmas hoopis valge rassi esindajad vähemuses, neegrid on ise kõige suuremad rassistid ning lõppude lõpuks on ju liberaalsed suursallivad kõige suuremad vihakõnelejad. Ning see on fakt!
kirjeldamatu jura ning idiootsus! kes see sellise soperdise valmis kirjutas? pole ime, et nime alla panna ei julgenud. sellist propagandat nähti igapäevaselt nsvl aegadel, paistab, et oleme kiiresti sarnasesse reaalsusesse tagasi liikumas.
köike küll ollakse valmis avaldama. Oma peaga üldse ei mötle, ega adekvaatset infot ei oma.Loe nagu nöukaaegsed lööklauseid. Kirjutatakse nii nagu liberastid korralduse annavad. Ûhepoolne tellimus “ajakirjandus”
kui Lääne Elu kollektiivis oleks tugev toetus Antifale.
Seda peaks uurida laskma meie politseiametnikel, sest Antifa on kuulutatud terroriorganisatsiooniks, vaadake mismoodi laamendavad USAs, linnad põlevad
Ma tõesti ei imesta selle üle, et LE juhtkirjad on ere näide ebakvaliteetsest ajakirjandusest. Ammu oleks aeg toimetuses teha ümberkorraldusi ning tuua sinna mõtlevaid ajakirjanikke koos ajakirjanduseetikat mõistva uue peatoimetajaga.
Minu pärast toimetagu seal ajalehes, kes tahes, aga artikkel on mõtlemapanev. Olen alati mõelnud, et kõige hullem, mis võib juhtuda on kodusõda, olgu selleks koduks riik või pere…ja vahel võib sõda vallanduda mingist tühisest asjast ning allasurutud tunded tõusevad tahtmatult pinnale nagu mädapaise, mis küpsenud ja oma aega oodanud. Loodame, et meil midagi niisugust ei juhtu. Ja mõtete peletamiseks meenutaks naljalugu: Kord puhkeb majas hirmus möll ja kisa. “Mis seal toimub, Mari?” hüüab mees naisele. “Sinu lapsed ja minu lapsed peksavad meie lapsi… Kellele sa siin õigust annad ja kellele näppu vibutad kui oleksime mehega valitsuses-kõik omad lapsed. Aga selle… Loe rohkem »
No püksikumm võiks vähe pingumal olla!
Eestis pole õiget kodusõda olnudki. Pole võimalust antud. Nüüd, kus ollakse enamvähem oma iseseisev riik, peaks selle väikse asja ära tegema. Saaks ehk sajanditeks rahu majja. Praegu tundub küll nagu eestlased oleks vähemalt kahte eri leeri end jaotanud ja siis sõimavad ja süüdistavad teist poolt.