Suure ja väikese kapsaliblika lendlus algab juulikuus ja kestab mitme lainena sügiseni välja. Ega nende välimusel suurt vahet olegi, ongi ühed suuremad ja teised väiksemad, muidu ühed valged mõlemad, ja ka nende röövikud on täiesti ühtemoodi triibulised, ainult ühed kaks korda suuremad kui teised.
Suve teise poole sumedatel öödel aga tegutseb veel kolmas liblikas – kapsaöölane, kelle munetud munadest kooruvad kapsalehti järama rammusad rohelised ussikesed, suuruselt suure ja väikse kapsaliblika rööviku vahepealsed.
Kui maakirpude tõrje olen juba peaaegu ära õppinud, kapsakärbsele kaotatud paari-kolme taimega kah osanud leppida ning kapsakoi rüüste suutnud tagasihoidlikes mõõtmetes hoida, siis kapsaliblikate ja -öölaste vastu pole mul lõpuni toimivat strateegiat välja kujunenud. Ma lihtsalt katsetan erinevaid asju ja vaatan, mis töötab ja mis mitte. Aga mittetöötamise tagajärjed on paraku ulatuslikud ja hirmsad, seetõttu ei ole need lahingud möödunud kaotusteta. Igatahes ma õpin, ja saan iga suvega järjest targemaks, ja kunagi tulevikus ühel hetkel, ma loodan tõesti, olengi õppinud kasvatama kapsaid sada protsenti looduslike vahenditega.
Olen külvanud kapsaste vahele palju tilli. Võibolla see hoidis osa kapsakahjureid eemale, ei tea, igatahes ülejäänud osa lasi ikkagi kapsastel hea maitsta.
