Öeldakse, et aknad olevat kodu visiitkaart – aknaavade proportsioonid ja akende asetsemise rütm fassaadil annavad hoonele näo ja stiili.
Kunagi puitakendega ehitatud majale sobivad ideaalselt ainult puitaknad, kaasajal odavat populaarsust võitnud plastaken võib rikkuda kogu vana maja näo. Vanade puitakende restaureerimine on enamasti siiski odavam kui uute plastakende paigaldamine, sest ära jäävad lõhkumistööd – rikutud sise- ja välisviimistlus. Hakates võrdlema plastakende ja uute korralike puitakende hinda, tekib muidugi kiusatus valida taskukohasem plastist variant, kuid mõeldes oma maja tervisele, terviklikkusele ja lõppkokkuvõttes kinnisvara rahalisele väärtusele, tuleks valik teha ikka väärika puidu kasuks.
Tihti hinnatakse vana akna seisukorda põhjendamatult lootusetult halvaks. Kui on tõesti vaja aknad uutega asendada, tuleb täpselt jälgida vanade akende kuju, mõõtmeid, konstruktsiooni, profiile ja muid detaile. Kõige mõistlikum on viia vana aken töökotta eeskujuks, et tulemus ootustele vastaks. Unustada ei tohiks siinjuures ohtu, et tänapäeval kasutatav puit ei pruugi olla hoopiski nii kvaliteetne – õigel ajal langetatud, korralikult kuivatatud, õigesti valitud lülipuit – kui vana.
Aknaid remontima asudes tuleb kõigepealt teha selgeks, kas ja kui palju on vaja klaase välja vahetada. Käsitööna valminud pisut lainetavad ja mullilised klaasid tuleks küll alles jätta, kui on vähegi võimalik neid puitosade remondi ajaks raamist tervelt kätte saada (see pole lihtne töö, sest klaasid on väga õhukesed ja haprad).
Renoveerimiseks tuleb aknad lengilt maha tõsta, eemaldada vana värv ja lahtine kitt (klaasiliistud), vajadusel ka metallmanused ja klaasid. Värvi eemaldamiseks on mitmeid võimalusi: lihtsalt mehaaniliselt kraaprauaga kraapides, värvi kuumaõhupuhuriga eelnevalt soojendades (siinjuures tuleb olla ettevaatlik eemaldamata klaaside puhul, sest need võivad kuumaga puruneda. Et seda ei juhtuks, tuleb klaasid katta papitükiga) või kasutada värvikihtide lahtisulatamiseks infrapunavalgusel töötavat lampi (speedheater). Üleskobrutanud värvi saab eemaldada näiteks kitsa pahtlilabidaga, kuid olemas on ka eri profiilide puhastamiseks mõeldud kraaprauad. Hästi säilinud värvipinna puhul piisab, kui seda liivapaberiga karestada.
Poodides leiab värvi eemaldamiseks mitmeid kemikaale, kuid mürgiste ainete käsitsemisega tuleb olla väga ettevaatlik.
Vana lagunenud kitti on lihtsam eemaldada seda eelnevalt soojendades (kuumaõhupuhur, kitilamp). Tööriistana kasutatakse kitsast peitlit. Muidugi on oht puitu vigastada suur ja töö nõuab kannatlikkust ning natuke vilumust.
Kui raamid on puhtad, saab olukorda täpsemalt hinnata. Kergemate kahjustuste korral tuleb liimida ja uuesti punnida raami tapid ning hööveldada raam täpselt mõõtu. Tihti võivad näiteks aknaraamide (ka lengide) alumised osad olla niiskuse toimel pehastunud ja riknenud puit tuleb asendada. Selline töö nõuab aga juba oskust ja kogemusi. Plommimisel tuleb kasutada võimalikult kvaliteetset (kõige sobilikum on tihe männi lülipuit või tamm) ja parandatava raamiga sama kuiva materjali (mõistlik oleks ära kasutada vana, käibelt kõrvaldatud akende puitu). Puu süü peab raamil ja asendataval tükil jooksma ühtpidi.
Pärast värvi eemaldamist ja remontimistöid tuleb raam tolmust puhastada ja kruntida. Eriti hoolikalt tuleb immutada klaasivaltsid ja raami alumine serv. Kruntimiseks kasutatakse kas tärpentini või lakibensiiniga vedeldatud linaõlivärnitsat (värnitsale soovitatakse tärpentini lisada veerandi kuni kolmandiku jagu) või kruntvärvi – vedeldatud linaõlivärvi, millele võiks lisada tsinkvalget värvipigmenti (tsinkvalge) hallituse jm seenkahjustuste vältimiseks. Värnitsaga töödeldud puidus sulguvad või vähenevad lõhed, samuti impregneerib värnits puitu ja muudab viimase ka vähem „mängivaks” ehk mikrokliima mõjul kõverduvaks.
Teoreetiliselt peaks puitu immutama seni, kuni õli sinna enam sisse ei imendu, praktikas võiks piirduda kolmekordse pintseldamisega, tehes seda poolepäevaste vahedega. Kindlasti on kasulik, ka mitmel pool soovitatud võte hoida aknaraami (alumisi) nurki värnitsanõus. Poolest päevast peaks piisama, et saada vägagi mädanikukindel aknaraam.
Tihti on klaas raamile kinnitatud ainult liistudega. Parim vahend klaasimiseks on juba sajandeid kasutusel olnud linaõlikitt. Kitt nakkub puiduga hästi, püsib pragudes ja aeglustab ka immutusõli puidust väljakuivamist.
Aknakitti (kriidipulber ja naturaalne värnits segatud vahekorras 1:1) on varem ikka ise valmistatud, kuid see ei pruugi alati kõige paremini õnnestuda, seetõttu võiks kasutada poodides pakutavat, jälgides, et tegemist oleks naturaalse tootega.
Mõned nõuanded kittimistööks:
- klaaside paikasängitamiseks tuleb valtsi põhi esmalt katta väikese koguse kitiga;
- sellele asetatakse klaas ja surutakse paika (ülearune kitt puhastatakse hiljem);
- klaas kinnitatakse tihvtide või klaasiklambritega;
- purgist välja võetud kitt tuleks kõigepealt korralikult läbi mudida;
- seejärel võtta paras kogus (ühe valtsi jagu) kitti ja rullida sellest „vorstike”, mis surutakse näppudega tugevasti valtsi;
- kitt silutakse kitinoaga või lõigatakse (ühtlasi tihedalt surudes) ära ülearune osa kitist;
- kiti tahenemine võtab päris palju aega, seetõttu ei saa ka kohe värvima asuda.
Kui siiski kasutada klaasimisliistu, tuleb see enne igast küljest kruntida. Klaasimisliist vajutatakse kiti sisse ja lüüakse naeltega kinni. Kitti kasutamata pääseb niiskus hõlpsasti aknaraami kahjustama.
Krunditud raamides olevaid pragusid ja vigastusi saab samuti kitiga täita. Restauraatorid soovitavad silendamiseks kasutada ka segu, milles pulbriks hõõrutud puusüsi on segatud väikese koguse PVA-liimiga. Seda segu kantakse peale nagu pahtlit. Arvestada tuleb, et sellise paranduse siledaks lihvimine pärast kuivamist on üsna vaevanõudev, kuid tulemus on päris hea.
Akende värvimiseks on eelistatuim naturaalne linaõlivärv, mis nakkub ja katab hästi puitu, pidades samas piisavalt kaua vastu. Õhukeste kihtidena peale kandes ja kihte korralikult kuivada lastes ei hakka õlivärv laastudena raamilt maha kooruma, vaid kriidistub aja jooksul ning kulub raamilt ühtlaselt. See lihtsustab hiljem puhastamist ja ülevärvimist.
Aknaid on parem värvida sooja ja kuiva ilmaga. Otsest päikesevalgust tuleks aga vältida, sest kiiresti kuivades võivad tekkida mullid. Puidu niiskusesisaldus peab olema alla 15 protsendi.
Aknaraami värvides tuleb seda teha nii, et ruudu servas (eriti allservas) ulatuks värv millimeeter-kaks (üle kitiserva) klaasi peale, see ei lase allanõrguvat vett raami ja klaasi vahele valguda.
Kõik ajaloolised metallmanused (hinged, nurgad, haagid jne) tuleb alles hoida. Need puhastatakse vanast värvist ja roostest terasvilla või väikese terasharja abil, krunditakse (kaetakse roostetõrjevahendiga) ja värvitakse (mõlemalt poolt), paigaldatakse tagasi, reguleeritakse. Värvida võib aknaga ühte tooni (selleks sobib linaõlivärv) või kontrastseks.
Viimane töö akende kordaseadmise järel on neilt värviplekkide eemaldamine. Selleks saab kasutada painduvast terasest valmistatud, poes müüdavaid tööriistade terasid, kuid kui kraapimist on vähem, sobib ka žilett.
Vanu aknaid on lihtsate võtetega võimalik muuta sooja- ja mürapidavamateks. Selleks võib sisemistele aknaraamidele paigaldada tuuletõkketihendid või siis soovi korral asendada sisemise raami klaasid pakettklaasidega. Välimisi raame ei tihendata, sest siis saab niiskus välja kuivada.
Kui ei likvideerita kahjustuste põhjusi, on remontimine mõttetu: tähelepanu tuleb pöörata, et aknaplekk või muud pinnad, kus vesi liigub, oleks piisava kaldega. Kui vesi ei ole aknalt ja aknalaualt korralikult ära juhitud, jääb aknaraami ning -lengi alumine osa pidevalt niiskeks ja algab nii nende kui ka ümbritsevate puitkonstruktsioonide mädanemine.
Aknaplekk peab muidugi olema terve ning korralikult ja õigesti kinnitatud. Vanematel majadel on sageli kasutatud raudplekki, mida tuleb vajadusel terasharjaga roostest puhastada, korrosioonitõkkega töödelda ja üle värvida. Aknaplekk peab olema kinnitatud nii, et kogu sellele jõudev vesi üle välimise ääre alla voolaks.
Parema soojapidavuse ja ka turvalisuse tagamisele aitavad kaasa aknaluugid. Kui hoonel on alles või leidub jälgi luukide olemasolust (näha olevad hingetapid vms), tasub need kindlasti korrastada või taastada.
