1

Kuuse-kooreüraski vastu võiks aidata laanerähn

Lääne Elu

info@le.ee

RMK raiub lähiajal lagedaks 1000 hektarit kuusikuid, et võidelda üraskite vastu. Tõhusam kui lage raie on kuuse-kooreüraski vastu hoopis laanerähn. Mati Kose
RMK raiub lähiajal lagedaks 1000 hektarit kuusikuid, et võidelda üraskite vastu. Tõhusam kui lageraie on kuuse-kooreüraski vastu hoopis laanerähn. Mati Kose

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on rähnidest kõige kuuselembesem liik ning üraskisöömisvõimest tulenevalt on just laanerähnid need, kes üraskite arvukusele olulist mõju suudavad avaldada.

Kolmvarvas-rähn eelistab pesitsemiseks vanemaid kuusikuid ja kuuse-segametsi. Elupaigavaliku juures on tema jaoks kõige tähtsam püsti seisvate surnud ja surevate puude olemasolu. Sellest tulenevalt paiknevad tihedamad pesitsuskogumid kaitsealadel, vääriselupaikades ja muudes loodusliku ilmega metsades.

Eriti palju võib neid pesitseda põlendike ja suuremate tormimurdude naabruses ning kahjurite, haiguste või kopra üleujutuse tõttu hukkunud ja hukkuvates kuusikutes. Intensiivselt majandatud metsades laanerähne enamasti ei leidu.

Laanerähn on rähnidest ainsana spetsialiseerunud üraskite, üraskitõukude ja nukkude söömisele, kusjuures kehtib seos: mida rohkem üraskeid on saadaval, seda rohkem neid ka süüakse. Suvisel pesitsusajal lisanduvad nende toidusedelisse erinevad siklased ja viimaste vastsed, kes on suuremad ja seetõttu poegade toitmiseks paremini sobivad. Pärast poegade lennuvõimeliseks kasvamist keskenduvad laanerähnid taas üraskitele ja kogunevad toituma üraskikolletele.

Rähnid mõjutavad üraskite arvukust suurel määral ka kaudselt. Nad eemaldavad üraskitõukude kättesaamiseks kuuselt koore, kuid selle käigus kukub paratamatult osa tõukudest maha, kus neist saavad toituda muud putukad ja linnud. Koore eemaldamisega päikesele ja tuulele avatud, kuid söömata jäänud haue või muud arengujärgud hukkuvad. Osaliselt eemaldatud koorega puudel saavad üraskite teised vaenlased nende vastsetele paremini ligi, suurendades seeläbi rähnide kaudset mõju veelgi.

Kuuse-kooreüraskid kuuluvad ka teiste rähniliikide menüüsse, kuid põhitoiduks muutuvad nad vaid suure arvukuse korral. Tavaolukorras on rähnide toit mitmekesisem, sisaldades kõikvõimalikke puudel ja puudes elavaid putukaid ja nende vastseid. Suur-kirjurähn seevastu toitub talveperioodil peamiselt hoopis kuuse ja männi seemnetest.

Laanerähnile kõige sarnasema elupaiganõudluse ja toitumisspektriga on valgeselg-kirjurähn, kes eelistab lehtpuid, kuid pesitseb ning toitub samuti aladel, kus leidub palju surnud ja surevaid puid (näiteks kopra üleujutusalad).

Laanerähne jääb vähemaks 

Laanerähn on paigalind, kelle arvukus sõltub ennekõike sobivate elupaikade olemasolust. Muuhulgas vanade kuusikute hulga vähenemine Eestis on mõjutanud laanerähni arvukuse vähenemist, sest nad on elupaiga suhtes üsna valivad.

Riikliku rähniseire raames jälgitud seirealadel on laanerähni arvukus viimase 13 aasta jooksul (2007–2019) statistiliselt langenud keskmiselt 4,8 protsenti aastas. See tähendab, et viimase kümmekonna aasta jooksul on Eesti asurkond vähenenud ligi poole võrra. Laanerähn on praegu II kaitsekategooria kaitsealune liik, kuid sama kiire arvukuse vähenemise jätkudes võib ta kümne aasta pärast olla juba I kaitsekategooria liik.

Eesti mandriosas pesitseb 2000–4000 paari laanerähne, kuid see hinnang võib olla juba liialt optimistlik. Riiklikus keskkonnaregistris on arvele võetud 483 laanerähni elupaika.

Mõistlikum oleks asurkonna vähenemist ennetada kui hiljem rangete piirangute najal populatsiooni taastama asuda. Tugevalt vähenenud arvukusega linnu asurkonna riismete hoidmiseks tuleb moodustada rohkelt püsielupaiku.

Üraskite arvukus kasvab

Elujõuliste puude massilist suremist suudavad põhjustada vaid vähesed liigid ja sedagi kliimastressi tingimustes. Viimaste aastate kuivad ja soojad suved ning pehmed talved on soosinud üraskite paljunemist (aastas sirgub kaks põlvkonda) ja talvitamist, lisaks on sagenenud tormid tekitanud metsadesse juurde üraskitele sobilikku tuulemurdu.

Üraskikahjustused ei alga kunagi tühjalt kohalt, enamasti vallandab üraskipuhangu kuum ilm ja põud, mis kuuse vastupanuvõimet vähendab. Eestis on 1868. aastast kuni tänaseni kirjalikes allikates esile toodud üheksa suuremat üraskirüüstet (praegune on siis kümnes), millest kahe algpõhjusena on märgitud põuda ja kolme puhul lisaks põuale metsapõlenguid, lumekahjustusi ja tormikahjustusi.

Üraskite arvukuse kasvust tingitud soodsad toitumisolud võiksid teoorias laanerähni arvukusele järgnevate aastate jooksul positiivset mõju avaldada, arvukuse langus võiks peatuda või hakata isegi taastuma. See saab toimuda vaid juhul, kui metsades leidub kuivavaid kuuskesid. See tähendab, et me võiksime mõelda muuhulgas ka vanade kuusikute kaitsmisele. Lõuna-Eesti rähniseirealadel on tõenäoliselt just toidubaasi suurenemise tõttu viimastel aastatel juba kasvanud valgeselg-kirjurähni arvukus (Otepääl) ja suur-kirjurähni arvukus. Viimaste arv on Rõuge ümbruses ja Haanja looduspargis kolme aastaga lausa kahekordistunud.

Terves metsas elavad nii üraskid kui ka rähnid

Loodusmets on nagu terve inimorganism, kus valitseb tasakaal. Rähnid toimivad metsas üraskite puhul nagu antikehad meie organismis – väikese nakkuse korral ja tavapärase ilmastikuga aastatel aitavad nad koos teiste üraskitest toituvate või üraskitel parasiteerivate liikidega üraskite massilise paljunemise ära hoida või puhanguid alla suruda.

Majandusmets haiguspuhangutele ilma välise abita vastu seista ei suuda. Võib öelda, et kaitsealade sihtkaitsevööndid, vääriselupaigad, metsise ja teiste kaitsealuste liikide hoidmiseks moodustatud püsielupaigad ning muud kaitsealused metsad aitavad meie metsa ökosüsteemi tervist korras hoida ja seetõttu ei saa nende tähtsust alahinnata.

Inimorganismiga võrreldes võib öelda, et need alad „toodavad” üraskite antikehi – laanerähne. Rähnid maaüksuse piire ei tunnista ja toituvad seal, kus toitu leidub. Seetõttu võidavad kaitsealadest ka need metsaomanikud, kelle metsas laanerähnile pesitsemiseks sobivaid elupaiku ei leidu.

Paremas olukorras on kinnistud, kus laanerähnid pesitsevad – iga rähn võib päevas süüa umbes 1835 üraskit või nende vastset, mis kokku teeb 670 000 üraskit aastas. Laanerähnide mõju on kõige suurem just neis metsades, kus linnud aasta ringi elada saavad.

Keskkonnaamet soovitab jätta osa murust aias niitmata, et õitsevad lilled ja liblikad silmailu pakuks ja elurikkus aias säiliks. Sama soovitus kehtib ka mitu korda rikkalikuma elustikuga metsade puhul – igal suuremal maaüksusel võiks vanu kuuski hoida.

Veelgi parem oleks see, kui väike osa metsast jäetakse majandamisest üldse välja ja lastaks laanerähnidel, üraskitel ja kõigil teistel liikidel seal rahus toimetada.

Selline teguviis aitaks hoida ühest küljest metsa ökosüsteemi tervist ja liigilist mitmekesisust, mis nii meil kui ka maailmas tervikuna on kiiresti vähenemas, teisest küljest vähendaks see üraskikahjustuste riski majandusmetsades.

Seejuures on laanerähn vaid üks paljudest liikidest, kelle seisund püsti seisvatest või maha langenud surnud puudest otseselt sõltub, ehk siis tegelik kasu n-ö muru niitmata jätmisest on võrratult suurem.

Mitmekesised ja elurikkad metsad aitavad hoida metsast saadavate teiste, samuti inimese jaoks oluliste teenuste mahtu ja kvaliteeti – näiteks värske õhk ja puhas vesi. Erinevalt kultuurpuistust on see ka võimeline muutuvate keskkonnatingimustega kiiresti kohanema.

Rähn tuleb ellu jätta ja palk tuleb kätte saada

Kolmvarvas-rähni ja teiste metsaga seotud ohustatud liikide käekäik sõltub tarkadest otsustest. Eestis on küllaltki suur osa maismaast arvatud erinevat tüüpi kaitsealade koosseisu, millest osale on kehtestatud ka ranged piirangud.

Laanerähni arvukuse vähenemise peatamiseks tuleks esmajärjekorras just kaitsealadel ja teadaolevates laanerähni elupaikades tegeleda eraldi vanade kuuskede ja kuusikute hoidmisega. Nagu osa muru niitmata jätmine koduaias, oleks see kasulik ka ümberkaudsetele metsadele.

Riik on siinkohal erametsaomanikule juba natuke appi tulnud ja looduslikus seisundis metsade ehk vääriselupaikade säilitamiseks ellu kutsunud vastava meetme – vääriselupaiga hoidmiseks saab erametsaomanik sõlmida lepingu Erametsakeskusega, kes hüvitab metsakasutuse kitsendustega põhjustatud kulud. Selliseid meetmeid võiks ju rohkemgi olla.

Nii majandusmetsade säästmiseks tehtavate üraskitõrjetööde juures kui ka metsamajandamise planeerimisel ei tohiks ära unustada puude taga seisvat metsa ja sedagi, et surnud puud ei vähenda elurikkust, vaid aitavad seda hoopis hoida. Miks mitte rohkem nende kaitsmisele mõelda?

Mets võib olla majandusüksus, kuid mitte ainult. Et mets oleks terve, vajab see ka elurikkust ja just selle hoidmiseks peame oma metsade arengukava koostamisel tegema pingutusi. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Rein Nellis

keskkonnaagentuuri spetsialist

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Stepan
Stepan

Täitsa kaval idee , tuleb odavam ka kui harvester metsa tellida . Kust kohast neid laanerähne tellida saab ?

wpDiscuz