Nagu paljud teised Eestimaa elanikud, kolisin ka mina eriolukorra alguses linnast ära ja tegin elu maamajas mugavamaks.
Näiteks panin majja interneti ja johtuvalt sellest ka televiisori. Ma ei ole televiisorit juba aastaid ei omanud ega vaadanud, aga metsade keskel elades on see täitsa otstarbekas mugavus.
Tänu sellele vaatasin ma peale uudiste ka muid õhtuseid saateid. Ma ei tea, kui paljud panid tähele, et esimesel eriolukorra nädalal esines ETV saates „Esimene stuudio” peaaegu üle päeva sotsiaalminister Tanel Kiik. Ja kuna parajasti oli kuum teema eestlaste tagasitoomine Eestisse, siis lipsas – natukene harvemalt – läbi välisminister Urmas Reinsalu. Mõlemad külastasid ka umbes sama tihedalt „Aktuaalset kaamerat”, et lisada saatesse kolm minutit oma kommentaari või selgitust. Jutt, mida nad ajasid, oli muidugi asine ja vajalik. Umbes samal ajal kirjutas endine minister Rein Lang ERRi arvamusportaalis valitsuse kriisimeetmetest: „Teleekraanil on väsinud ilmega välisminister, kes püüab kirjeldada seda, kuidas tema isiklikult töötab palehigis eestlaste kojusaamise nimel. Ehk võiks sellega tegeleda hoopis ametnikud ja minister peaks kogu oma jõu rakendama selleks, et veenda oma ELi kolleege tegutsema ühtsete reeglite järgi ja mõistlikult.” Küsimus oli selles, et kas minister tõesti peab käsijuhtimise printsiibil iga oma haldusala küsimusega isiklikult tegelema.
Mitte ükski meediakanal ega intervjueerija ei taha kõneisikuks mingit pressiesindajat. Ega meil siin mingi ameerika ei ole. ERRi raadios töötades oli kogenud kolleegi esimene küsimus: keda sa intervjueerid? Ja vastus oli, et pressiesindajat EI INTERVJUEERI KUNAGI!