Edward Lucase kolumn: võim loobub vastumeelselt vabaduste piiramisest

Elu raudse eesriide taga saatis pahatihti seaduste rikkumine. Võimud tahtsid, et välisajakirjanikud istuksid vaikselt oma „lutikaid” täis kontorites ja korterites, söandades välja minna vaid ametlikult kokku lepitud intervjuudeks ja hoolega kontrollitud sõitudeks. Meie tahtsime teha ajakirjandust. Me õppisime liikuma ringi märkamatult ja vältima kokkupuuteid politseiga.

Kui kommunism kokku varises, ei vajanud ma enam neid ettevaatusabinõusid. Kõik, mis polnud konkreetselt keelatud, oli lubatud. Ja keelud olid üldiselt mõistlikud. Politsei võis ajuti vigu teha, kuid ma olin kindel, et minu õigusi kaitsevad kohtunikud ja seadused.

Praegustes karantiini, liikumiskeeldude ja sotsiaalse distantseerumise tingimustes olen kiiresti taastamas mõningaid neist kaotatud oskustest. Ilma suurema avaliku aruteluta oleme loobunud sajandivanustest vabadustest. Meil on (seni veel) lubatud teha kodus, mis süda lustib. Kuid meie õigusi väljuda oma eesuksest kaugemale on piiratud. Suurbritannias võimaldab valitsus meile nelja põhjendust kodunt lahkuda: lühiajaline treening vabas õhus, arsti vastuvõtt, hädavajaliku ostmine ja töölesõit. Teisisõnu, kõik, mis pole konkreetselt lubatud, on keelatud.

Ma üldiselt toetan valitsuse reaktsiooni pandeemiale: mida vähem on meil sotsiaalseid kontakte, seda rohkem võidame aega testimise täiustamiseks, vaktsiini arendamiseks, arstide, õdede ja teiste varustamiseks vajalikuga. Kuid juba ma vaatan politseile teise pilguga. Minu arusaam vajalikust võib nende omast erineda. Oletame, et nad tahavad mu poekoti läbi otsida? Vormis mehi nähes ei tervita ma neid enam sõbraliku naeratusega. Ma omandan taas kommunismi ajal Prahas õpitu ning kaon ühele kõrvaltänavaist.

Kõik see on mõistagi seaduslik – parlament on heaks kiitnud seadused, mis annavad võimule tervisekriiside ajaks laiad volitused. Arukamad on juba tauninud politsei liigset agarust. Kuid mina olen mures. Tervisekriis on toonud ühiskonnas pinnale ülbe masohhistliku kihi, kel meeldib teiste inimeste järele luurata ja nende lõbu kärpida – kas avalikult norides või mis veelgi õelam, salaja nende peale kaevates. Ka trend teeb muret. Järgmine aste on teatavat laadi elektrooniline märgistamine mobiiltelefonide abil, et eristada inimesed, kes võivad vabalt väljas käia, neist, kes kodus peavad kodus püsima. Seda võiks nimetada „väljashingamise litsentsiks”, et mõista, kuivõrd see meie tavaellu sekkub. Kui võim need volitused saab, siis kardan, et ta loobub neist üsna vastumeelselt: ajutised abinõud kipuvad sageli alalisteks muutuma. Sügavam probleem on see, et ainuüksi asjaolu, et miski on seaduslik, ei tähenda, et see oleks õige. Demokraatlike süsteemide tuumas pesitseb enamuse diktatuuri oht. Küllalt suure mandaadiga valimistel ja piisava hulga seadusandjatega võid sa vastu võtta seadusi, mis painutavad süsteemi alatiseks sinu kasuks.

Sellega kaasneb halvasti varjatud põlgus avaliku arutelu üle. Me näeme seda paljudes riikides – presidendile plusspunktide kogumine Valge Maja pressikonverentsidel, Ungari valulik reaktsioon kriitikale riigi tervisekriisi seaduste suhtes. Kui sa kritiseerid võimude tegevust surmava haigusega võitlemisel, siis oled patogeenide poolt ja inimeste vastu.

Ajal, mil kriisi tingimustes meie isikuvabadusi piiratakse, vajame just rohkem, mitte vähem avalikku ja demokraatlikku järelevalvet. Sõja ajal moodustavad paljud demokraatlikud riigid parteiüleseid koalitsioone, et keegi ei saaks pidada endastmõistetavaks, et valitsuspartei kasutab hädaolukorda poliitiliselt ära. See oleks hea lähenemine ka nüüd.