Käes on kristlaste jaoks suurimad pühad aastas. Enam-vähem samal ajal peavad ka juudid paasapühi, mis oma olemuslikus tähenduses tähistavad üht ja sama: jumala tegu oma armsate päästmiseks.
Sel aastal on need pühad aga erilised, sest esimest korda maailma ajaloos on enamik kogudusekodasid kogu maailmas suletud. Nii sünagoogid Iisraelis, kuplitega õigeusu pühakojad Venemaal, katoliku katedraalid Roomas kui ka erinevad protestantlikud kirikuhooned Ameerika Ühendriikides.
Teenistusi kantakse üle uue imevahendi, interneti teel. Hea, et see on olemas, aga kuigi see on paljudes asjades suureks abiks, ei ole veel teadussaavutust, mis oleks suutnud sellise viiruse juba eos lämmatada, mis tähendab vaid üht: inimvõimetel on piirid.
Inimesed peavad hakkama oma elu üle järele mõtlema. Seni on seda tehtud ikka kriisiolukordades. Siis, kui kõik endine järsku ära lõpeb. Mõnes mõttes oli sarnane olukord 28 aastat tagasi siinsamas Eestimaal, meie kallil maalapikesel Läänemere ääres.
Elasin tollal Haapsalus, kui Nõukogude Liiduga seotud majandus oli lõplikult kokku kukkumas. Kui minu hea vanaema sai pensioni 25 rubla kuus ja saatis sellest pisukesest igal aastal mulle sünnipäevapakis sokkide ja muu toreda sees viierublalise, siis minu lahkumishüvitis töökohast tollases Endla tänaval asuvas pimedate ettevõttes oli 1000 rubla. Selle eest ei saanud isegi nii palju enam osta, kui omal ajal sai vanaema pensioni eest, kui muidugi üldse oli, mida osta. Ega eriti ei olnud. Oodati päästena Eesti krooni ja peagi see tuligi ja igaüks, kel sularaha oli, sai 150 krooni, praeguses vääringus vähem kui 10 eurot. Muidugi täitusid siis ka kirikud inimestega, kes enne sinna kunagi samme polnud seadnud.
Kaks asja siin maailmas peaksidki olema inimese enda ja ainult tema valida: keda uskuda ja keda armastada. Nagu vene vanasõna ütleb: vägisi armsaks ei saada. Ei kallimale ega ka ammugi mitte jumalale. Ometi on soovi seda teha üha rohkem tunda. Ameerika Ühendriigid said maailma võimsaimaks riigiks ainult seetõttu, et põhiseaduse alus oli südametunnistuse vabadus ja põhjus oli üsna lihtne, sinna põgenetigi igalt poolt mujalt eelkõige usulise tagakiusamise eest.
Asi on tegelikult selles, et inimesele või tegelikult suuremale osale inimestest vabadus väga ei meeldi. Kunagi lausuti sellised sõnad: ori jääb ikka orjaks. Vabadusel on üks eripära erinevalt mittevabadusest: vabadus nõuab ka vastutust tagajärgede eest. Seda aga inimene eriti teha ei taha. Põhimõtteliselt on sama küsimus perevägivallaga. Paljud kannatavad osalised lepivad sellega, sest siis ei tule endal uut valikut teha. Äkki on uus valik või üldse mitte valimine veel keerulisem. Parem säilitame stabiilsuse. Laseme kedagi kasvõi tappa või mõnel muul viisil surma saata, peaasi, et väline olukord kena oleks. Nii on ajaloo jooksul miljonites variantides juhtunud ja enamikus nendest on seda tehtud just nimelt religioossetel kaalutlustel. Ja sugugi mitte ainult Iraani islamivabariigis, vaid meile palju lähemal. Sageli meie endi kõrvamajas või isegi kõrvalkorteris. Või, mis veel hullem, meie endi kodus ja kirikus. Nii kahju, kui seda ka tunnistada poleks.
Kindlasti on aga hulgaliselt neid, kes südames sooviksid, et oleks ometi kord majas! Nii soovisid ka sajad tuhanded Dresdeni elanikud 1933. aastal ja kui linn 12 aasta pärast peaaegu maatasa pommitati, siis selgus, et korrast oli väga vähe abi olnud, õieti ainult kahju. Ja nii on alati!
Head tervenemist nii füüsilises kui ka vaimses mõttes!
Jaanus Riimets
